Holokaust
Холокост
Holocaust

Perekond Alaots

Suur tänu Hilja Kolgile abi eest

Viktor Alaots sündis Tartus 20. detsembril 1904. Isa Jaan oli majahoidja Aleksandri tänaval, majas N3, ja elas perekonnaga samas väikses prii korteris. Viktor õppis kuulsas Treffneri eragümnaasiumis (arhiivi dokumendist näeme, et vähemalt 1923. aastal oli ta vabastatud kooliraha maksmisest). Viktorist sai professionaalne muusikant - ta mängis tšellot. Alates 1940. aastast oli ta teater Vanemuine orkestri liige.

Riva Drui sündis Tartus 23. aprillil 1907. Isal Hone Druil oli väike koššer lihakauplus. Riva õppis Tartu juudi koolis. Ka temast sai muusikant, Riva mängis klaverit.

Viktor Alaots ja Riva Drui abiellusid Tartus 22. detsembril 1937. Viktor mängis tšellot ja Riva akompaneeris teda klaveril. Riva vend ja õed näitlesid Tartu juudi teatris. Noorem vend Haim Drui oli teatri juhtiv näitleja. Muuseas, onupoeg Ben (Benjamin) Drui oli pärast sõda tuntud lavastaja Eesti Draamateatris ja televisioonis.

27. juulil 1940. a. sündis perekonda poeg Jaagup. Perekondlik idüll ei kestnud aga kaua - vähem kui aasta pärast hakkas sõda...

Riva vanemad, õed ja vend evakueerusid Venemaale, Riva aga jäi Tallinna. Väike laps tegi pika reisi raskeks, kindlustunnet siiajäämiseks lisas ka abielu eestlasega. Kahjuks, kõik läks teisiti...

Perekond elas Tartus, Kastani tänav nr. 18. Kolmandal korrusel elas üks väga lahke noorik, kes "teenindas" ka saksa sõdureid. Ilmselt selleks, et kannuseid teenida, teatas ta saklastele, et nende majas elab juuditar. 17. novembril 1941 a. Riva lapsega arreteeriti. Viktor oli sel ajal tööl Vanemuise orkestris ja ei teadnud midagi.

Palju aastaid hiljem, paar aastat enne Jaagup Alaotsa surma, kohtas ta linnas selle nooruki poega. Millegipärast nad läksid tülli ja siis mees teataski Jaagupile uhkusega, et tema ema oli see kes neid välja andis...

Arreteeritud juudi soost naisi ja lapsi hoiti vahi all endises juudi koolis Aleksandri tänaval. Viktor viis sinna piima oma pojale ja nägi seal ka teisi juuditare erinevas vanuses lastega. Arreteeritud juudi soost mehed olid selleks ajaks juba maha lastud.

Pärast naise arreteerimist nõuti Viktorilt, et ta vormistaks lahutuse oma naisest. Ta vastas, et naise arestiga nad juba lahutasid teda naisest, nii et mingit ametliku lahutust pole enam vaja.

Riva Alaots lasti maha Tartu tankitõrje kraavis. Õnneks üheaastane Jaagup jäi ellu. Tuntud loomaarst Jaagup Alaots kirjeldas neid õudseid päevi palju hiljem, 21. sajandi alguses. Sellest kirjast me saame teada kuidas see tegelikult toimus. Jaagupi kiri, mis on minu käes, on kirjutatud inglise keeles ja sisaldab mõningaid keelevigu. Sellepärast arvan, et see on originaal ja mitte tõlge eesti keelest. Kuigi see kiri kordab osaliselt juba ülevalöeldut, toon ta täielikult eestikeelses tõlkes:

"Mul on raske ja valus meenutada neid õudseid sündmusi, mis leidsid aset Tartus nüüd juba 60 aastat tagasi. 22. detsembril 1937 abiellusid Tartus eestlane Viktor Alaots ja juuditar Rivke Drui. Selle sündmuse mälestusena on mul tänaseni säilinud lauakell metallistplaadiga, millele on graveeritud nende abiellumise kuupäev – see oli pulmakingitus. Nad olid minu isa ja ema. Mõlemad olid professionaalsed muusikud. Isa oli tšellomängija, ema – väga hea viiuldaja ja klaverimängija.

27. juulil 1940 sündis perekonda poeg, kes ristiti vana eesti nimega Jaagup. See olin mina. Kahjuks sellel õnnelikul abielul oli lühike ajalugu. 1941. aastal fašistlikud saksa väed okupeerisid Eesti pinna. Kõik mu ema sugulased – isa, ema, õed olid evakueeritud Eestist Kasahstani. Minu ema aga otsustas jääda Eestisse, kuna mina olin liiga väikene sellise pika teekonna jaoks ja keegi tegelikult ei uskunud jutte sakslaste hirmutegudest juutide suhtes. Pealegi näis ema abielu eestlasega lisama turvalisust. Kuid kahjuks selgus, et see oli vale arvamus.

1941. aastal (täpset kuupäeva ma ei tea) mu ema Rivke Alaots koos minuga, tollal aastase poisiga, arreteeriti ootamatult kodus Saksa sõdurite poolt ja saadeti koonduslaagrisse Tartus, Näituste väljaku barakkidesse. See oli koht, kust inimesi viidi ilma kohtuta tankitõrjekraavi mahalaskmisele. Ma ei tea nende õudsete päevade täpset kuupäeva ja ei tea, kui kaua ma olin emaga selles laagris.

Minu isalt, Viktor Alaotsalt, ma tean, et mind päästis Itaalia autojuht, kelle nimi oli Tacella. Ma iialgi ei unusta seda nime. Hiljem ma kuulsin, et minu asemel anti emale narmendav nukk ja ta läks hulluks. Pärast seda viidi mind Tartust välja ja peideti erinevates kohtades Tartu lähedal koos minu tädi Martaga (isa õega) kuni Tartu vabastamiseni. Minu ema lasti maha tankitõrjekraavis. Selle õudse fakti kinnituseks on mul olemas arhiivi tõend N 54I SL (eesti keeles, koopia inglise keeles). Nõnda kaotasin ma ema, ja mind kasvatasid isa ja tema õde. On paradoks selles, et mu isa oli üks meestest, kes kaevasid seda kraavi, et vältida tankide rünnakut linna peale. Seega kaevas ta tahmata hauda oma abikaasale.

Kogu oma elu olen ma mõelnud nendele traagilistele sündmustele minevikus. See ei olnud enam sõda. Tappa süütuid inimesi, naisi ja lapsi – sellised kuriteod ei aegu kunagi.

Praegu ma olen 59. aastane ja töötan professorina loomaarstiteaduskonnas Eesti Põllumajandusülikoolis. Ma elan vanas ahjuküttega puumajas. Mu naine kaotas oma jala gangreeni tõttu ja ma olen ainukene, kes hoolitseb tema eest".

Jaagup Alaots