eja Teadus ja Kunst
Наука и Искусство
Science and Arts



Gabriel Passov
ja tema Akordne Vioola.
(virtuaalne intervjuu)





Hilinemisega soovin Sulle õnne leiutise puhul. Esimene küsimus mis kohe pähe tuleb. Nii palju kui mina tunnen ei ole viiul juba sajandeid oma kuju muutnud. Kuidas üldse tekkis mõte midagi lisada, muuta? Kellele seda vaja on?



Tavaline vioola

Kaasaegse viiuli on loonud Andrea Amati oletatavasti 16. sajandi keskel (~ 1550). Sellest ajast ta on vähe muutunud, vaatamata sellele, et on registreeritud üle 700 leiutise (Poogenpillide klassis) Poogenpillid on loodud soolopillidena, s.t. nendega ei ole võimalik mängida akorde. Samal ajal muusika tõstab eriti esile akordseid pille (klahvpille, näppepille) mis lubavad mängida nii soolosid, kui akorde vaheldumisi (soolo ja saade).

Ida Euroopa mustlasmuusikud vajasid ansambli koosseisu minimiseerimiseks akordset pilli. Klahvpill (klavessin, klavikord) ei sobinud kohmakuse tõttu (mitte transporditav), näppepill (lauto, kitarr) ei sobinud väikese võimsuse tõttu (nõrk heli), harf esimese ja teise pärast.



Bracsa - kolmekeelne akordne vioola

Seega modifitseerisid nad selleks eesmärgiks vioola, tehes ta akordseks. Mustlas-Hungari traditsiooni kohaselt on selle pilli nimi „Bracsa (Bracha)“

Bracsa (mustlaste kolmekeelne akordne vioola) oli loodud akordide mängimiseks. Soolode mängimine temal on üpris keeruline. Ehk siis nende bracsa on monofunktsionaalne (üherežiimne, ühetalituslik.). Mina aga modifitseerisin teda nii, et temal on võimalik mängida vaheldumisi akorde ja sooloepisoode. Selles mõttes on bifunktsionaalsus väga väärtuslik omadus, mis lubab vioolamängijal saate sekka mängida viisikatkeid.

Miks siis Mustlasmuusikud ise ei teinud oma bracsa bifunktsionaalseks?

Huvitav, et tegelikud põhjused on seotud mitte tehniliste probleemidega, vaid sotsiaalsetega. Mustlaskogukond on sügavalt patriarhaalne ja autoritaarne. Muusikaline kollektiiv on ju ka sotsiaalne rakuke (moodustis) mille liider (nagu kogukonnaski) ei luba kellelgi ansambli liikmetest (peale enda) soleerida. Võrdluseks: Jätsusansamblis igaüks omab sooloõiust...Mis jaoks lisada bracs`ale soolo registrit, kui soleerida niikuinii ei lasta.

Ja siiski, kuidas sa järsku hakkasid nende asjadega tegelema ja „kellel on seda vaja“?

Idee sündis pärast seda, kui tuttav viiuldaja Priit Bernhardt tutvustas mulle kolmekeelset akkordset vioolat (bracsa`t) ja andis oma, juba braksa`ks prepareeritud vioola. Ta näitas mulle mängimise algvõtteid ja pärast seda ma hakkasin harjutama. Varsti ma sain aru, et võib proovida lisada akkordsele registrile sooloregistrit ja hakkasin otsima võimalust seda valmis teha.
Kellel seda vaja on? Ütleme nii – see annab võimaluse vioolamängijale, kes mängib saadet bracsa'l laiendada oma esinemisvõimalusi sooloepisoodide mängimise arvelt, Vähendada kapelli koosseisu kvintetist trioni ja asendada võimendiga kitarri, mis teeb ansambli mobiilseks tuues ta publikule lähedasemaks.

Kas Sinu leiutis on ametlikult tunnustatud, patenteeritud?

Selle ametliku tunnustuse vormi nimi on „Kasulik mudel“. Tema kaitse kehtivus on patendist lühem (10 a. 20 asemel) ja kehtib ainult Eestis. Kuid tähtsam on tõsiasi, et tunnustatud leiutise autorsus kehtib ülemaailmselt, igavesti ja ei ole võõrandatav. Leiutis ütleb, et leiutaja on ja jääb esimeseks (prioriteedi küsimus). Keegi teine mistahes maailma osas seda patenteerida ei saa. Eesti Vabariigi ajaloos on Akkordne Vioola esimene leiutis poogenpillide klassis.

Ma ei ole eriti suur tehnika tundja. Räägi palun populaarselt milles on Sinu leiutise iva?

Sõnadega on tehnikat alati raske seletada. On olemas illustratsioon, skeem. Probleem on veel selles, et väga arusaadav pole ka hea – on ahvatlus varastada. Patendikaitse kehtib ju ainult Eestis.


Kang akordmängu asendis. Foto V. Laur.

Kang soolomängu asendis. Foto V. Laur.

Huvitav. Tekib loll küsimus – kuidas siis keegi enne Sind sellele ei tulnud. Mikspärast just Sina ja miks praegu mitte 40 a. tagasi?

Mustlasmuusikutest ma juba rääkisin. Küsimus „miks ja praegu„ on keeruline. Palju on juhuslikku. Loomulikult, et mul puuduvad muusikute kompleksid. Võib öelda nii nagu räägivad aerodünaamika spetsialistid: „Lennates rikub kiin aerodünaamika seadusi, aga miks ta siis ikkagi lendab?“. „Ta ei tea neid seadusi“... Minu kaasautor füüsika doktor Roman Denissov ütleb, et eelkäijad kindlasti proovisid, aga ei tulnud välja. Meie sellest ei teadnud, noh ja juhus aitas ka.

Nagu ma saan aru sul olid abilised ja konsultandid? Kes Sind selles töös aitas?

Täisnimekirjas on circa 50 nime. Kaasautoreid on – 3:

  • Roman Denissov, füüsikadoktor, kangipõhiste mehhanismide autor
  • Raivo Hiiemaa, viiulimeister, EMTA muusikariistade töökoja juhataja, kruvipõhise mehhanismi idee
  • Priit Bernhardt, viiuldaja, uuris Hungaris mustlasmuusikute tehnikat

Samuti avaldan tunnustust viiuldaja ja pedagoogile Mihkel Kuusleril`e – minu viiulil ja A/V-l mängimise õpetajal ja A/V-le transkriptsioonide kirjutajal.

Ei saa siin rääkimata jätta Lgp Mihhail Kazinik`ust (Venema TV täht klassikalise muusika populariseerimises). 2012 a. gastroleerides Tallinnas leidis Ta aega mind ja minu pilli ärakuulata. Ta väga palju aitas mind andes mulle oma soovitusi ja see avas mulle erinevate Venemaa muusika asutuste uksi. Tänu M.Kaziniku toetusele olin ma esitletud heliloojale Shandor Kalloshe`ele, kes kirjutas praeguseks ainsa teose A/V-le „Concerto Grosso Per Vioola Gabriele Solo“

Kuidas suhtuvad Sinu uuendusse muusikud, viiuldajad? Kas on lootust sinu leiutise laialdaseks kasutuseks? Nagu räägitakse millised on sinu „loomingulised kavatsused“

Rangelt öeldes ma seda ei tea. Cirka 300-st inimesest kellele ma infot edastasin jätis vastamata 297. Need vähesed keda informeerisin isiklikult ka ei reageerinud. Võin öelda, et on kaaskäijad, kellega ma musitseerin ja abistajad promoveerimises.

On vahe, kas uuendused on tehnika valdkonnast või kultuurist. Esimesel juhul on uuendus „mõõdetav“. Paremad on kiirus, kaal, maht, püsivus ja teised tehnilised parameetrid. Edutades tehnikauuendusi neid parameetreid reklaamitakse. Teisel juhul uuenduseks võib olla subjektiivne tundumus, uue harjumise formeerimine, mõõtmatu tämber, esituse uued võimalused... Neid subjektiivseid parameetreid on võimatu reklaamida otse. Näiteks uut muusikariista on vaja „siirata“ turgu (promoveerida) nagu noort, tundmatut vokalisti. Alles siis, kui ta saab tuntuks hakatakse teda „ostma“ (kontserditel käima). Muusikud märkavad seda ja teadvustavad kui uue moe (trendi) tekkimist , mis annab signaali finantsiliselt edukaks järgimiseks.

Nii, et erilisi lootusi leiutise laialdaseks kasutuseks mul ei ole. Samuti see tuleneb fondides esitatavate küsimuste iseloomust. Peamine küsimus - kas ostjaid on? Ei ole. Nende tekkimiseks peab pill saama tuntuks promoveeritud. Sell põhjusel ma otsustasin lõpetada informatsiooni laialisaatmise kampaania ja muusikute informeerimise ning pühenduda musitseerimisele. Norbert Viner kunagi kirjutas: „Kui panna ahf kirjutusmasinal klõbistama, siis on lõpmata väike tõenäosus, et lõpmata pika aja jooksul ta trükib välja Tolstoi romaani „Sõda ja Rahu“.

Ma ei kaota lootust, et nähes A/A-ga ansambli edu muusikutel tekib soov teenida ja nõudlus A/A järgi. Loodan parematele tulemustele, kui N.Vineri ahvil.

Aitäh Gabi! Palun räägi natuke endast. Sinu esivanemad elavad ju ammu Eestis?

Ma sündisin 1946 a. Tallinnas ja olin noorim poeg (õde Rahel) Ber Passovi (1917, Tallinn) ja Bljuma Šapiro (1915, Narva) peres. Eesti Passovid on pärit Valgevenest (Vitebski gubermangu linnake Gorodok). Vaarisa Jakob Passov (rabi haridusega) kolis Valgasse 1897 a, kuna sai töökoha Riiklikul Pihkva – Riia raudteel. 1910. a. Ta kolis Tallinnasse. Tema noorim tütar Selma Passov lõpetas 1934 cumlaude Tartu Ülikooli ja õpetas Juudi Gümnaasiumis keemiat ja bioloogiat. Oma ema perekonnast tean, et tema vanemad (Gabriel Šapiro ja Doba Šapiro (Aranovich) kolisid sajandi alguses Narva Leedust.

Minu esimene kokkupuude muusikaga toimus 1948. a. Õigemini ma mäletan, et magamistoa seinal rippus viiul. Vanaisa Gershen ostis ta turul sõduri käest tagasiteel evakuatsioonist 1945. a. ning müüs 1948 a. Estonia Teatri viiuldaja Joonasele, kes elas meie tänaval. Mind pandi lasteaeda ja ükskord, kui ema tuli mulle järgi, kasvataja ütles: „Teie pois räägib viiulist, minu isa on viiuldaja ja võiks teda õpetada“. Isa viis mind selle õpetaja juurde. See osutus selleks, kes viiuli vanaisalt ostis. Õpetaja kuulas mind ja me kolmekesi läksime linna ja ostsime viiuli. Hiljem on õpetaja mulle mitmeid kordi seda hinnalist pilli näidanud, millele ta ei suutnud leida ostjat kuna ta oli ¾ mõõdus. Mõnikord, kui ma ei soovinud harjutada vanemad tihti ütlesid mulle: „sa ju ise tahtsid, õpetaja leidsid ka ise“

Pärast aastast õpingut otsustati saata mind Laste Muusika Kooli (LMK). Eksamiks valmistas mind ette Dora Rõbak, kes oli tädi Selma naaber. Ma sattusin õpetaja Asmik (Asja) Matsova klassi, kelle juures ma õppisin 2 aastat (ta läks üle Muusikakooli). Mul jäi meelde, et kui õpetaja Matsova sõitis ära, siis mind saadeti Tema koju ja tundi andis tema mees dirigent Roman Matsov (õppeprotsess ei tohtinud katkeda).

Minu õpetajaks sai Erich Loit. Temal vaatamata minu vastusoovile õnnestus vedada mind koolilõpuni. Ma olin Temaga kontaktis, kuni Ta manalateele minekut 2012 a. LMK-s õppis palju juudilapsi: Žan Paturski, Elik Meiertal, Dima Supin, Eduard Klass (kõik viiulil). Hiljem tundsin ma paljusid muusikuid ära ja me teretasime teine teist..

Muusikut minust ei saanud. Ma sain elektroonika inseneri hariduse. Pärast TPI (TTÜ) lõpetamist kuni pensionini töötasin Elektronarvutite talitusinsenerina.

Muusikaga hakkasin jälle tegelema 2006. a. pärast 45 aastast pausi.









ETV saadet G. Passovi lejutisest võib vaadata siin

Gabriel Passovi kodulehekülg


Videomaterialid – Aleksandr Borstsevski




HOME Kunst Bibliograafia Business Kogukond Haridus Perekonnad Ajalugu Organisatsioonid Mälestused Religioon Sport Varia
HOME Искусство Библиография Бизнес Община Образов. Семьи История Организации Воспоминания Религия Спорт Разное
HOME Art Bibliography Business Community Education Families History Organizations Memoirs Religion Sport Various