Juutide asualad ja "juudi" nimega kohad
Еврейские места и "еврейские" имена
Jewish places and "jewish" names

Võru. Juudi park.

Juudi park rajati XIX sajandi keskel (täpne aasta ei ole teada), kuigi Juudi pargiks kutsuti teda juba ammu. 2005. aastani oli pargi nimeks Väike park. Alates 2005. aastast sai pargi ametlikuks nimeks Juudi park. Pargi ümbruses oli Judeikinite metsatööstus ja asusid perekonna majad. Nähtavasti sellest ajast saigi park oma nimetuse.

Judeikinite pere elas Võrus alates 1865. aastast. Perekonna pea, Šmuel (1825-~1872) teenis nähtavasti Nikolai sõdurina, sellepärast said tema kuus last loa elada väljaspool "juudi asuala" piire. Jossef Judeikin (1843-1926) oli vanim poeg ja ühtlasi perekonna patriarh. Ilma tema loata ei toimunud perekonnas ükski tehing, ka mitte abiellumised... Perekond oli jõukas juba Leedus, kus kohast nad Võrru kolisid. Tänu Jossefi ja teiste vendade ettevõtlikkusele sai perekonnast Võru linna väike "majanduslik impeerium".

1869. a. alates oli Jossefil jahuveski, saeveski, lauavabrik ja metsamaterjalitööstus Vabriku tänaval (Vabriku 6). Hiljem andis ta need üle poeg Meier Judeikinile (1878-1942) kellest sai suurim metsamaterjalide eksportija Eestis.

Jossefi vennal Markus-Benjaminil (1853-1933) oli suur riide- ja puduäri Jüri t. 16, hiljem läks äri üle Jossefi pojale Samuelile.

Jossif Judeikin oli väga usklik juut ja ta oli aktiivne Võru juudikoguduse liige. 1875. aastal ehitas ta Kreutzwaldi või Jüri tänavale sünagoogi. Kahjuks ei tea me täpset asukohta. Kas keegi mäletab täpsemalt, kuhu ?

Helle Laanpere kirjutab: "Minu ema oli küll maalaps ja tuli linna tööle alles pärast koolide lõpetamist sõja ajal. Siiski väitis ta, et juudi sünagoog asus Petseri tänaval. Sünagoogi asukohaks ütles ta praeguse Petseri 16 aadressiga maja. Elasime tookord taga paistvas korrusmajas ja see maja jäi otse meie akende alla. Olin ise tol ajal laps, kui ta seda rääkis ega taibanud midagi täpsemat küsida. Näiteks kas ta on seda ise näinud või kõigest kelleltki kuulnud. Ta elas ise pärast sõda üsna lähedal Paju tänaval. Siis, kui hakkasin ise rohkem nende teemade vastu huvi tundma oli ema aga ammu surnud. Olen hiljem vanematele kohalikele inimestele seda juttu rääkinud, samuti koduloomuuseumi töötajatele, aga keegi ei ole osanud midagi kommenteerida".

"Samuel Judeikini riideäri kohta on mul veel üks ema suust kuuldud lugu. Tema lapsepõlvekodu oli Lõõdla järve lähedal, umbes 30 kilomeetrit linnast. Kui ta juba suur tüdruk oli, otsutati uus neiupalitu osta Võrust Judeikini riideärist. Väikesele talulapsele ilmselt poeriideid ei ostetud, nii et see oli tähtis ettevõtmine. Judeikini juurde mindi aga sellepärast, et seal äris oli tavaks esimest kundet ilma ostuta mitte minema lasta, et äriõnn majast välja ei läheks. Nii oli võimalus kalli ostu hinda maha tingida. Ema lapsepõlvekodus ei elatud küll viletsalt, aga mitu last oli kasvatada-koolitada ja kriisiaeg ka, nii et iga senti tuli ikkagi säästlikult kasutada. Niisiis pani vanaisa varahommikul hobuse vankri ette ja sõideti linna, et tingimata esimese ostjana äri ukse taga olla. Kahjuks pole mul meeles, kas see äriõnne reegel kehtis iga päeva võis siis näiteks nädala esimese päeva kohta. Ja enam pole kelleltki küsida ka..."

"Vabriku omanik Meier Judeikin oli heledapäine ja tüse. Tal oli neli last: Moses, Salomon ning kaksikud Tamara ja Boris. Vanem poeg Moses oli teistest erinev: tõmmu ja tumedapäine. Ka olnud ta küllaltki kuri ja range ülemusena. Vana Meier rääkis eesti keelt mingi saksa-vene aktsendiga ning iga lauset alustas sõnaga "nu". Ükskord jäänud Sepo [Judeikini juures töötanud mustlasest tallimehe Sepmani poeg] tema aias õunaraksus olles vanale vahele. Vana Meier ütelnud: "Nu miks sina voetsid need kaks jablok?" Sepo, kel terve pluusihõlm õunu täis, vastanud [võru keeles]: "Ma es võta kats, ma võti pallo." "Nu omma mehe!" ["No on mehed!"] mühatanud seepeale Meier [samuti võru keeles]. Linda mäletab, kuidas lapsed käisid Judeikini aias rohimas ja marju korjamas. Tasuks anti alati tubli lõunasöök. Laud kaeti sinnasamasse aeda suure kuuse alla". Linda Soole mälestustest. Viruskundra 1996. a oktoobrinumber.