ReligioonРелигия
Religion
Religioon
Abram Gurevitš sündis 3, detsembril 1906. aastal Valgas rabi Leibe Jehuda Gurevitši perekonnas. Ema Zlate Gurevitš, neiupõlves Judeikin, oli pärit Lätist. Perekonnas oli 9 last, Abram oli vanim poeg. Pärast ilmaliku
kooli lõpetamist, kus koos üldainetega ta õppis ka prantsuse keelt, jätkas ta judaika alast õppimist Smiltene usukoolis. Palju teadmisi sai ta isalt, kes oli samuti mohel (ümberlõikaja). A. Gurevitš teenis ka Eesti sõjaväes. 16. veebruaril
Abram Gurevitš abiellus Lotta Sannovna Mendelsoniga, kes oli sündinud ja kasvanud Lätis Liepajas, ning lõpetanud Pedagoogilise instituudi Riias.
Noorpaar asus elama Viljandisse, kus Abram oli ümberlõikaja ja ühtlasi teenis sünagoogis, õpetades noortele juudi seadusi ja palveid. Abikaasa Lotta õppetas lastele jidišit, juudi kirjandust ja ajalugu. Viljandis tegutses juudi klubi, kus ta osales erinevate ürituste läbiviimises.
Nende perekonnas oli kolm last - Šeine, Noimi ja Roosa. Enne sõda suri isa Leibe Gurevitš, kaks Abrami õde ja ema tulid elama Viljandisse. Teised kaks õde sõitsid ära Iisraeli.
Juulis 1941. aastal evakueerus perekond Tšuvašši ANSV-sse, Abram mobiliseeriti Nõukogude armeesse, Eesti laskurkorpusesse. Kaks õde, kes ei jõudnud Lätist evakueeruda, tapeti fašistide poolt. Vend Jakovil õnnestus naise ja kahe väikese lapsega imekombel põgeneda fašistide käest Lätis. Vanem õde Hane suri Tšeboksarõs nälga, tema mees hukkus rindel. Alles jäid nende poeg ja tütar. Abrami nooremad õed töötasid Šumerlja linnas vabrikus.
Abram Gurevitš sai rindel haavata ja lubati lühiajaliselt perekonna juurde, kus ta karjatas härgade karja koos Tallinnast evakueerunud Ballakiga. Seejärel läks ta armeesse tagasi, kus ta teenis Eesti korpuses. Sõjast tuli ta tagasi veteranina, kellel oli palju ordeneid ja medaleid. 1944. aasta detsembris pöördus perekond tagasi Viljandisse.
Pärast demobiliseerimist määrati Abram Leibovitš Viljandi lihakombinaadi direktoriks. Ta töötas laitmatult mitu aastat, kuid sügavalt uskliku inimesena ei nõustunud ta astuma parteisse ja pidi minema teisele tööle - alguses Maakondlikku Liitu, seejärel teravilja varumise asutusse.
Perekond pidas rangelt kinni juudi seadustes ja käskudest. 1952. aasta detsembris suri ema Zlate Gurevitš. 1960.-te aastate lõpus kolis Abram perekonnaga Tallinnasse, kus ta elas sünagoogi juures Lasteaia tän. 9. Siin teenis ta ligi 15 aastat sünagoogis, kus pidi hoolitsema, et igal laupäeval oleks koos minjen. Tihti tuli otsida kümnendat, kuna usklikud olid väga vanad ja tihti haiged.
Noortele õpetas ta palveid, viis läbi matuseid, luges surnutele kadeš´it, tellis Rumeeniast juudi ajalehti ja kalendreid, võttis vastu juudi turiste. Abram Gurevitš korraldas ja viis läbi uusaasta Roš haŠana ja teisi
juudi pühi, kutsus ja võttis vastu hazan´e ja rabisid Riiast ja teistest linnadest.
Tal oli ilus hääl ja väljendusrikas kõne. Ta käis mitu korda Moskvas usuteenijate kongressidel, ta sai kingituseks kella. Juudi rabisid toideti seal koššer-toiduga.
A. Gurevitšit tundsid paljud juudid Eesti piiride taga. Läinud sajandi 70.-te lõpu ja 80.-tel aastatel mitmed juudi kogudused Venemaal, Soomes ja mujal kutsusid teda oma juurde tööle usutalitusi läbi viima. Tallinna sünagoogi külastas mujalt palju inimesi.
Sõja ajal ja hiljem, sõjajärgseil aastail, tuli tal läbi elada palju valu, vintsutusi, raskusi. Lähedaste kaotamine sõja ajal, rasked sotsiaalsed olud ja korteritingimused - kõik see ruineeris A. Gurevitši tervise. Raske haigus viis ta 13. juunil 1983. aastal. Mälestus temast elab tema laste, arvukate lastelaste ja nende laste, õdede, õe- ja vennapoegade, endiste kaastööliste, paljude tuttavate ja õpilaste südameis.
Siit saab kuulata "aukartuse päevade" palveid (kümme päeva Rosh HaShanast kuni Yom Kippuri päevani) Abram Gurevitschi esituses. Lindistanud 1980. aasta paiku Gurevitschite kodus Lasnamäel Kristiina Ross.
