Business
Бизнес
Business

Juutide Tallinn

Autor: Pekka Erelt

Eesti Ekspress 25/01/2005

Juudid on elanud Tallinnas juba rohkem kui 150 aastat. Neil on siinses rahamaailmas olnud suur mõjuvõim, aga neid on ka mutta trambitud.

Juut ja osav ärimees on ajaloos vaat et sünonüümid, seda ka Eestis. Tallinnasse ja mujale Eestisse tulid juudid peamiselt 19. sajandil, aga ka 20. sajandi algul. Eugenia Gurin-Loovi andmetel oli enamik tolle aja Eesti juutidest väikekaupmehed ja käsitöölised. Kolmekümnendateks aastateks olid juudid saavutanud äris suure mõjuvõimu. Nende seas oli suurkaupmehi, tööstureid ja pankureid. Rikkaimaks juudiks peeti tööstur Mark van Jungi, kes oli Kreenbalti, Sindi Tekstiilvabrikute Ühisuse ja Tekla direktor Tallinnas. Kopsakaid kolme-neljatuhandekrooniseid tulumakse kandsid riigikassase veel Juudi Kultuurivalitsuse esimees Grigori Aisenstadt ning riidekaupmees Georgi Gutkin.

Aastal 1940 avaldati ajakirjas ERK statistika Tallinna elavamate äritänavate Viru, Harju ja Kullasepa kohta. Viru tänaval asunud 55 ärist kuulus juutidele 19, Harju ja Kullassepa tänavatel asunud 71 ärist üheksa.

Viru tänaval olid juutide käes traditsiooniliselt kullassepa- ja kellapoed, näiteks Eterna, E. Rubini ja H. Vassermanni omad. Eterna omanikust B. Markowitschist kirjutab Erika Aulik hiljuti ilmunud mälestusteraamatus “Viru tänav ja teised” lustaka loo. “Abramsohnide raamatupidaja härra Bruno Müller siunas vahel Markowitschit. Nimelt oli viimane palunud, et Müller seaks sisse tema äri raamatupidamise. Kui Bruno Müller oli oma töö ära teinud, ei saanud ta isegi mitte tänu osaliseks, Markowitsch vaid ütles: “Kui te tulete minu juurde kuldkäekella ostma, teen teile hinnaalandust.”

Teine juutide tegevusvaldkond oli riideäri, mis Tallinnas peaaegu täielikult oli nende käes. Tallinna suurimaid valmisriiete kauplusi oli Anna ja Benjamin Rubanowitschi oma Harju tn 22/24. “Anna Rubanowitsch oli üks väheseid juudi naisi, kes oma mehe kõrval juhtis äri, kuigi tal oli suur pere – neli tütart,” kirjutab Aulik. Ka Viru tänaval kuulusid kõik suuremad riidekauplused juutidele, näiteks G. Gutkini Inglise Magasin, H. Karschensteini Gentleman, Hermann Friedmanni, Debora Rubanowitschi, A. Pessini jne ärid.

“Georgi Gutkin oli üks haritumaid Tallinna kaupmehi, kes oli ka palju reisinud. Ta oli üle viiekümne aasta vana, abielus ja kahe lapse isa. Räägiti, et tema perekond elas sageli Pariisis,” iseloomustab teda Aulik. Ja lisab tunnustavalt, et Gutkin hoolitses ka oma töötajate eest. “Firma keldrikorrusel töötavate noormeeste eest maksis peremees palgale lisaks kinni odava lõuna lähedal asuvas sööklas, et noored ei jääks tuberkuloosi.”

Juutide riideärid ei olnud ainult nimetatud kolmel tänaval. Näiteks Suur-Karja 10 asus Efraim Lerenmanni pudu- ja tekstiilikaupade hulgimüügiäri. Lerenmann oli ka sukki, sokke, pesu ja kangast tootva Rauaniidi vabriku asutajaid. “Lerenmann oli umbes 60aastane väikest kasvu roosapõseline mees, kellel oli suus kaks rida kuldhambaid,” kirjeldab ärimeest Aulik.

Vennad Abramsohnid

Erika Auliku raamat “Viru tänav ja teised” on parim siinsete juutide äriilma kirjeldus, mida olen juhtunud lugema. See annab juutide endi sõnul olnust päris tõese pildi. Aulik ise töötas Viru tn 5 asunud A/S Vennad Abramsohn & Ko karusnahkade äris, mis oli suurim omataoline Eestis. Kaupluse valik oli aukartustäratav – kotiku, lamba, austraalia känguru, opossumi, naaritsa, skunksi, sinirebase, hõberebase, hermeliini, karakulli jm nahad. Lisaks karusnahkadele müüdi mitmesuguseid pudukaupu.

Äri omanikud olid, nagu nimigi ütleb, kaks venda – Maks ja Abram. Vendadel oli kindel tööjaotus. “Maks Abramsonile kuulus kontoritöö, Abram Abramsonile töö äris. Abramil oli haruldane mälu, ta teadis peast kõikide kaubaliikide hindu, firma võlgnikenimistut ja seda, kui palju keegi firmale võlgu oli ning millal vekslite maksutähtaeg saabub,” kirjutab Aulik. Mõlemad Abramsohnid tundsid karusnahku hästi, sest nad olid pärit mütsitegijate perekonnast.

Auliku sõnul oli juutidele kuuluvates kauplustes kombeks palgata müüjateks noored eestlastest mehed, kassapidajaks aga juuditar. Töötajad pidid ka head välja nägema. “Mulle tehti selgeks, et kesklinna äride kontoripreilidel ja müüjannadel pidi olema esinduslik välimus. Abramsonide kontoripreilil tuli käia pankades ja külastada kliente. Minu tööaeg kestis talvel 9.00-18.00 ja suvekuudel 8.00-17.00.”

Juutidest äriomanikud tegid ka ise tihtilugu leti taga tööd. Nii oli see Abramsohnidegi juures. “Abram viibis sageli äris ja jälgis müüjate käitumist ostjatega, sekkudes vahel ka ise kauplemisse. Eriti siis, kui kaabu osutus ostjale väikeseks. Lahkelt ütles ta ostjale, et meil on kaupluses kaabude venitamise vorm. Tuli siis äriruumist kontorisse ahju taha, venitas kaabut põlve otsas ja viis selle lahke naeratusega tagasi. Kaabu enamasti sobis ja äritehing oligi korda läinud,” kirjeldab Aulik elavalt.

1930. aastate algul majanduskriisi ajal ei käinud juutidegi äride käsi alati hästi. Juudi suurkaupmehed aga hoidsid kokku ning kui ühel nappis raha, laenas talle teine. Abramsohnidel tekkis samuti raskusi välisvõla maksmisega ning nende äri kuivas kokku. Ometi suutis Maks Abramsohn äri edasi pidada kuni 1940. aastani, mil see natsionaliseeriti.

Juutidel oli kombeks ka abistada oma vaeseid suguvendi. Nad käisid korrapäraselt mööda äriomanikke ja igaüks andis natuke. “Mäletan, et paar korda kuus tuli kehvalt riides juut ärisse, istus kassa kõrvale toolile ja ajas personaliga juttu. Kassapidaja andis talle kaks krooni. Abramsohni juures käis kolm kehvasti riides meest, kes sel moel iga kuu kahe krooni ulatuses toetust said,” kirjutab Aulik.

Juute peeti küll koonriteks, kuid samas nad hoidsid ja usaldasid oma töötajaid. “Ei mäleta ühtegi juhtumit, mil Abramsohnid oleksid oma alluvate peale häält tõstnud. Majateenijadki seisid juutide perekondades palju kauem kui tõusikutest eesti prouade juures,” kinnitab Aulik. Sel usaldusel oli muidugi oma piir – juudid ei jätnud personali kunagi omapead. “Juutide juures maksis seadus: “Gelegenheit macht Diebe.” – “Soodne olukord sünnitab vargaid.”

Saatuse irooniana sai 1940. aasta juunipöörde järel natsionaliseerimiskomisjoni liikmeks riidekaupmehe Benno Rubanowitschi juuditarist kassapidaja S. Schmotkina. Oma endise töökoha tõttu teadis ta hästi, mida üle võtta või keda kohe arreteerida. Ta ei halastanud ka oma suguvendadele. 1941. aastal arreteeriti ka Maks Abramsohn, kes saadeti Siberisse. Karusnahaäri kõrval kuulus talle ka kaks maja vanalinnas, neist üks asus Viru ja Valli tänava nurgal ning seda tunti kui hotell Europat. Rikkus otsustaski mehe saatuse. Maks Abramsonil oli siiski õnne ellu jääda ja koju tagasi pöörduda.

Abramit aga ei puutunud 1940-41 keegi, sest tal polnud mingit muud varandust. Võib olla oli venna arreteerimine põhjuseks, miks Abram ei julgenud sõja alguses Venemaale evakueeruda. Või oli kodumaalt lahkumine talle lihtsalt vastuvõtmatu. Sest juudid pidasid Eestit oma kodumaaks ja siit mindi raske südamega. Aulik meenutab, kuidas sakslaste tuleku eel Venemaale evakueeruvad juudi naised ütlesid talle: “Küll oli meil Eestimaal hea elu! Igale paeplaadile, millele jalg on astunud, tahaks anda suud.”

Abram Abramsohn aga langetas siia jäädes endale surmaotsuse. Sakslased arreteerisid nii Abrami kui ka tema naise ja poja. Kõik nad hukati Tallinna lähistel. Natsid tapsid Abramsohnide suguseltsist ühtekokku üheksa inimest ja kommunistid kaks. Perekonna ärivaim aga ei hävinud. Maks Abramsohni poeg Gabriel oli pärast sõda aastakümneid trikotaaživabriku Marat direktor.

Mustad lambad

Juudi ärimeeste, nagu kõigi teistegi hulgas, olid ka omad mustad lambad. Novembris 1932 arreteeriti Balti puuvillavabriku direktorid, juudisoost Isak Citron ja eestlane Konstantin Wachmann, kes aastatel 1925-1931 olid pistnud oma taskusse üle nelja miljoni krooni vabriku raha. Nad korraldasid 20 miljoni krooni suuruse aktsiaemissiooni ja ostsid aktsiad tehase enda rahaga ise ära. Lõpuks kuulus meestele juba ligi 90 protsenti vabriku aktsiatest. Pettuste varjamiseks võltsisid direktorid äriraamatuid, aruandeid ja bilansse.

Palju mehed tegelikult röövisid, jäi selgitamata. Tõestada õnnestus 5,4 miljoni omastamine, mis aegumisseaduse järgi vähenes 4,2 miljonile. Arvati aga, et tegelik summa oli palju suurem – vähemalt 7,5 miljonit. Citron mõisteti kolmeks ja Wachmann kaheks aastaks vangiroodu.

Juudi ärimehi on ikka ja jälle süüdistatud liigkasuvõtmises. Erinevalt praegusest, kui kaupmees võib külma rahuga kauba omahinnale otsa kruvida 300 protsenti, oli enne sõda taoline tegevus kuritegu. Nii tuli kohtu ees vastust anda Estonia pst 13 asunud riideäri omanikul Ber Goldmannil.

“Augusti lõpul 1939 müüs Goldmann villast sammallõnga 9 krooniga kilogramm, kuid novembris kruviti selle lõnga väljamüügi hind 14 kroonile kilogramm. Kohus mõistis kaebealuse süüdi ja karistas teda viiesaja krooni suuruse rahatrahviga,” kirjutas H. Tammets ajakirjas ERK 1940. aasta alguses. Vähem kui nädal pärast karistust oli Goldmann uuesti kohtu all ning nüüd trahviti teda juba kummikutega äri tegemises. Seekord tuli Goldmannil liigkasuvõtmise eest kukrut kergendada ühtekokku 5800 krooni ulatuses.

Sammallõngaga üritasid lubatust suuremat kasu teenida ka Väike-Karja tn 12 asunud pudukaubalao F. Braschinsky ja Pojad omanikud vennad Abram, Benjamin ja Jakob Braschinskyd. “Et poleks hinnatõstmise kohta esitada tõendeid, siis nimetatud firma ei andnud ostjatele ka tšekke, millele nagu tavaliselt märgitakse hind. Seletati ebamääraselt, et tšekke ei saa,” kirjeldas Tammets. Kohtus olid vennad kavalad. Vältimaks kõigi vendade karistamist, seletas Benjamin kohtule, et hinnatõstmisest oli teadlik tema üksinda. Niiviisi Abram ja Jakob pääsesid karistusest ning maksta tuli vaid Benjaminil – 1000 krooni.

“Kogu rahvas võitleb ühiste jõupingutustega majanduslike raskuste ja elukalliduse tõusu vastu, mida on kaasa toonud sõda. Üksikud juudi ärimehed aga, kes naudivad meie kodumaal rahulikke elutsemisvõimalusi ja kultuurautonoomiat, ei näi tundvat mingisugust vastutustunnet selle eest,” tõdes Tammets. Paraku ei kirjutanud autor eestlaste samasugustest tegudest.