HolokaustХолокост
Holocaust
Holokaust
..............
... „Estonia” teatri näitleja Harri Paris ja tema naine Keila Paris pidasid omavahel nõu ja otsustasid, et Keila Parisel, kes oli rahvuselt juut, pole tarvis end politseisse registreerima minna. See oli varsti pärast seda, kui okupandid 1941. aasta augusti lõpul olid jõudnud Soome lahe rannikuni.
..............
... Harri Paris ja tema naine Keila Paris elasid sõpruses. Mees oli tuntud „Estonia” teatri andeka näitlejana, naine aga kübarategijana. Harri Paris astus „Estonia” teatrisse 1921. aastal. Oma tööaja jooksul lõi ta terve galerii suurepäraseid lavakujusid. Ta mängis koos Paul Pinna ja Ants Lauteri, Albert Üksipi ja Liina Reimaniga, Hugo Lauri ja Kaarel Karmiga... 1932. aastal märkis teatriavalikus näitleja kahekümneaastase loomingu juubelit. Sel ajal kirjutas Hugo Raudsepp Harri Parisele: „Tänan Teid Teie silmapaistvate teenete eest minu näidendite esiletoomisel „Estonias”. Harri Parist õnnitlesid tema lavategevuse juubeli puhul Marie Under, arvukad tema talendi austajad Soomest, Saksamaalt, Lätist... Rahvavõimu päevil märgiti vabariigis laialdaselt Harri Parise 50. sünnipäeva.Veidi aega enne seda, kui Globke ja Angelus hakkasid juudi elanikkonna nimekirjast nimesid väljakirjutama, pühitsesid Harri Paris ja ta naine hõbepulma.
Ja siis tuli kutse... Juba enne kutset oli Keila Parisel keelatud käia kõnniteedel, tal polnud õigust sõita bussi ja trammiga. Temale olid pargid ja aiad suletud. Keila Pariselt oli võetud võimalus külastada teatreid., nende sees ka „Estoniat”, millele tema mees oli kogu oma elu pühendanud. Kategooriliselt oli keelatud minna raamatukokku, muuseumi, kinno. Ja kõik sellepärast, et Hans Globke otsuse kohaselt lõid Mäe ja Angeluse inimesed Keila Parise passi pitseri – „J” – tähe, rinna vasemale poolele ja keset selga sundisid aga õmblema „alati nähtava kollase kuueharulise tähe mitte vähem kui kümne sentimeetrise läbimõõduga”.
Ja siis tuli kutse... „Ilmuda politseisse end registreerima kui juut”. Pariste abielupaar oli elanud koos üle veerand sajandi. Ja siis tahtsid Globke seaduste elluviijaid neid lahutada. Alatiskes... Nad isegi kutsusid Harri Parise välja ja tegid talle kõige tooremal moel ettepaneku kiiresti end „mitte-aarialasest” lahutada. Politseiülem, kes rääkis eesti keelt, ütles seejuures midagi segast oma soovi kohta „säilitada eesti kultuuri” jms.
Kuid Harri ja Keila Paris otsustasid jääda ühte.
... See juhtus 7. oktoobril 1941. aastal. Tallinn oli juba üle kahe kuu pruuni katku ikke all äganud. Sel õhtul võtsid Harri ja Keila Paris külalisi vastu. Neid polnud palju, ainult kõige lähedasemad. Harri Parise õde Helene jutustas hiljem maja kojamehele Hilda Pešehodovale, et tema vend oli sel õhtul kuidagi hajameelne. Helene Paris oli isegi tahtnud jääda Harri juurde kauemaks, kuid see oli veennud õde koju minema.
Saatnud külalised ära, olid Parised mõni aeg kodus, siis aga, umbes kell 10 õhtul, läks Keila Paris alla ja koputas Pešehodovite korteri uksele.
Koputuse peale tuli välja Hilda Pešehodova.
„Vabandage tülitamise pärast,” ütles Keila Paris ja ulatas oma korteri võtmed.
„Miks te võtmed ära annate?” imestas Hilda Pešehodova.
„Harri on läinud kuidagi hajameelseks, ta unustab sageli võtmed koju,” vastas Keila Paris. „Kui juhtub, et mind pole, ei saa ta tuppa sisse. Leppisime mehega kokku, et kui te selle vastu pole, tahaksime jätta tagavaravõtmed teie juurde. Te olete ju peaaegu alati kodus, eks?”
Keila Paris läks ära. Võtmed jäid kojamehe kätte. Järgmisel hommikul sai teatavaks , et Parised ei ole enam elavate kirjas. Hilda Pešehodovale sai kohe selgeks Keila Parise eilse külaskäigu põhjus, samuti ka viimane külaliste vastuvõtmine. „Estonia” näitleja ja tema naine jätsid sõpradega hüvasti... Tähendab kõik oli varem läbimõeldud...
Varem... Jah, Harri Paris otsustas juba varem oma naisest mitte lahkuda. Juba enne kutse saabumist. Ilmselt juba esimestel okupatsiooninädalatel Tallinnas jõudsid temani jubedad teated sellest, mida tähendab juutide „registreerimine” Angeluse politseis. Raske on praegu teada, millal nimelt küpses temas plaan lahkuda elust koos naisega... Kuid kolme kuupäeva teame päris täpselt. Need on näitleja enese käega kirjutatud. Need on Harri Parise surmaeelsed kirjad oma sõbrale, „Estonia” teatri näitlejale Albert Üksipile. Inimesed, kes olid Pariste abielupaaril nende viimasel eluõhtul külas, ei teadnud, et päris laua lähedal, mille taga nad istusid, olid Harri Parise kirjad, milles tuntud nöitleja palus oma sõpru ja sugulasi täita oma viimne soov...
Lugesin neid kirju. Need on praegu Teatri- ja Muusikamuuseumis. „Armas, kallis sõber Albert!” kirjutab Harri Paris 18. septembril 1941. aastal Albert Üksipile. „Minu surma puhul - peaks see aga juhtuma ka minu naisega – siis palun meid matta ühishauda Liiva kalmistule.
Matusetalitus olgu kodanlik, laulu ja lilledeta, lihtsalt veovankril, väga diskreetselt.
Ärgu viidagu mind kontserdisaali, vaid otse kalmistule. Minu, ehk meie laipu saatku ainult lähemad sõbrad . Samuti ärgu olgu tühje sõnu.
Sinule, kallis sõber, sinu armsale abikaasale ja tütrekesele soovime kõige paremat edaspidiseks eluks.
Elage hästi ja olge õnnelikud!
Minu „Estonia” teatrile... soovin tulevikus paremat edu ja õitsengut.
Kogu teatriperele minu südamlikem tervitus!
Vabanda, et tülitan sind säärase ebameeldiva ülesandega. Hüvasti! Alati olnud sinu sõber Harri.”
Viidud küll okupantide poolt meeleheiteni, ei saatnud näitleja seda kirja siiski adressaadile. Võib-olla ta arvas, et tal õnnestub kuidagi naist päästa... Täpselt nädal hiljem, 25. septembril, lisas Harri Paris oma esimesele surmaeelsele kirjale järelkirja. See puudutas testamenti. Veel kümme päeva hiljem, 5. oktoobril 1941. aastal küpses Paristel lõplikult plaan lahkuda elust. Sel päeval kirjutas Harri Paris teise surmaeelse kirja oma sõbrale. „Armas Albert!” ütles Harri Paris oma elu viimses kirjas Albert Üksipile. „Finis est. Palun mind panna minu abikaasaga koos, kuuse- või männipuu kirstu. Kirst olgu värvimata, kaunistusteta, lihtsalt loomulikust puust. Kõik sinna juurde kuuluv, linad ja kaks patja on valmis pandud. Samuti riided, pesu ja jalanõud... „Estoniasse” palun mind mitte viia. Meie hauale pandagu ainult tahvel meie nimedega. Kui meie matmiseks peaks olema takistusi, siis viidagu meid ükskõik kuhu, kuid tingimata üheskoos naisega... Hüvasti. Sinu Harri naisega.”
..............
Jutustasin ühe perekonna tragöödiast, mis hargnes okupeeritud Tallinnas varsti pärast Globke rassistlike seaduste kehtestamist.
... Harri Paris ja tema naine jäid ühte.
Albert Üksip ja teised näitleja sõbrad matsid nad Liiva kalmistule, nagu Harri Paris oli soovinud. Ühishaual on plaat rassismiohvrite nimega, sünni- ja surma-aastad. Viimane kuupäev on naisel ja mehel ühine.
Kes ütleb, kui palju on maakeral selliseid haudu?!
Ervin Martinson
