KURVAD TEATED...

Minu armas ja kallis tüdruk Sofike.

Lõpuks ometi sain Sinult kirja. Oleme nii rõõmsad, et sa oled terve ja et sinul on väike tütreke, keda ma tahaksin väga näha ja hakkan ootama lubatud fotot.

Nagu sinugi , nii ka Varjakese saatus, kujunes mitte kõige paremini.

Mis on mul öelda sinu lohutuseks vanemate saatuse kohta, kes hukkusid metslaste käe läbi.

Möödunud aastal kohtasin Stockholmis Renningite peret, keda sa arvatavasti mäletad Revelist. Ta ütles mulle, et kohtas sinu vanemaid ainult kaks korda sakslaste sealoleku ajal.

Esimene kord kohtas ta teda (sinu ema) tänaval Taaveti tähega ja ta oli veidi ebanormaalne ja juba mitu korda oli viibinud vaimuhaiguste haiglas. Raske öelda, mis temale niimoodi mõjus. Teist korda kohtas ta neid mõlemaid kuue kuu möödudes. Ja sinu isa sosistas talle kõrva, et Idal on närvid haiged. Ta hoitas neid, et nad nii ruttu kui võimalik, katsuksid ära sõita. Nagu näha, nad kas ei uskunud teda või ei jõudnud ära sõita.

Fakt, mida ta kinnitab, et selles grupis, mis viidi mahalaskmisele, olid ema ja isa, ja kogu vanadest ja noortest koosnev grupp läks reipalt ja laulsid rahvuslikke laule. Kui raske mul ei ole ka seda kirjutada, aga ma pean sulle kirjutama tõestisündinud fakti.

Mina ja onu Saša elasime väga läbi kui kuulsime oma kallite sõprade kurvast saatusest. Sinu olukord teeb meid samuti väga kurvaks ja esimesel võimalusel, me aitame sind, peame ainult leidma võimaluse. Märtsis või aprillis oleme Pariisis ja seal me katsume sinu heaks midagi ära teha.

................................................