Narva, 2.3.41 a.
Tere kallid!
Kirjutan Teile seekord üle mitme aasta. Selle aja jooksul on meie elus palju muutunud, ühe ajaloolise rattapöördega saime teid kätte ja astume ühte jalga teiste Liidu vabariikidega.
Milline suur rõõm meile, noortele, omada võimalust võtta aktiivselt osa uue ühiskonna ehitamisest, võtta osa meie riigi poliitilisest elust!
Ja kasutades seda õigust täielikult, töötan aktiivselt komsomolis, MOPR-is, agitkollektiivis parteikomitee juures. See töö huvitab mind väga ja pakub rahuldust, vaatamata sellele, et võtab ära kogu minu vaba aja. Ja seepärast tunnen, et minu elu muutub palju huvitavamaks ja sisukamaks - elada ja töötada ühiskonna hüvanguks - see on inimese suurim õnn. Kuid kardan, et minu intensiivse poliitilise tegevuse tagajärjel kannatab õppimine gümnaasiumis, mille ma tänavu lõpetan (11. aasta). Mis edasi saab, ei ole teada. Tean ühte, et rohkem oma vanemate kukil istuda ei kavatse (aitab), lähen tööle. Kus, kuidas ja kellena - selgub hiljem. Võimalik, et poliitilisele alale.
Nii läheb meie elu igapäevast rada, ema töötab polikliinikus, isa jäi praegu ilma tööta arusaadavatel asjaoludel - vana heebrea keel ei ole praegu vajalik. Loodab ikkagi varsti saada töökoha. Dora õpib ülikoolis, meditsiini fakulteedis. Ja ongi kogu meie perekondlik olukord.
Täna hommikul (puhkepäev) töötasin teiste kommunistlike noortega metsas - saagisime puid. 6-tunnisest tööpäevast käed veidi väsisid, seepärast palun vabandust käekirja pärast.
Südamliku tervitusega
Teie Ljeva
Tõend
antud sm. Zagorje I.A-le, selle kohta, et tema poeg Zagorje Lev Iosifovits, sünniaasta 1923, oli ÜLKNÜ liige. Esimestest sõja päevadest astus vabatahtlikuna hävituspataljoni ridadesse Narva linnas ENSV-s. Lahingutes kodumaa eest näitas sm. Zagorje Lev Iosifovits ennast ustava nõukogude patrioodina. 1941.aasta juulis Zagorje, Lev Iosifovits ühes raevukas lahingus Narva linna all hukkus kangelaslikult, kaitstes talle antud rindelõiku.
ÜLKNÜ sekretär kaadrite alal Valter
kinnitan
ÜLKNÜ asjade valitseja Pozdnjakov