Abram Schreiber

Abram-Ber Schreiber sündis 1894. aastal Venemaal. Isa, Michail Schreiber elas Eestis ajutiselt juba 1886 aastast. 1891. a. ta abiellus tallinnlase Maria Blumiga. Alaliselt nad asusid elama Eestisse 1918 aastal.

Arno Raag kirjutab oma raamatus "Kolm nädalat punast diktatuuri". Tartu 1938:

"Teatakse rääkida, et Schreiber, kes rahvuselt juut, olevat olnud kommunistide eneste tegelane, kuid märksa mõõdukam, mispärast siinsete käremeelsetega vastuollu sattunud. Nii kirjutab „Revaler Zeitung“ (20.1.1919):

„Vene enamlased olid Moskvast ühe komissari, nimega Schreiber, Tartu saatnud ja temale täieliku voli andnud vangivõetud isikuid vabaks lasta, et ilmaaegset verevalamist ja lunastusraha väljapressimist ära hoida. Eesti enamlased aga võtsid komissar Schreiberi kinni ja lasksid ta ühes vennaste Samson-Himmelstiernadega maha".

Kui vastamisi võrrelda kõiki Abram Schreiberi tegevuse kohta olevaid teateid, siis ei tarvitse need ilmtingimata vastuolus olla, vaid üks võib teist täiendada ja meie saame küsimusest umbes järgmise oletatava pildi: Enamlased natsionaliseerisid Moskvas Schreiberi kaupluse ja selle omanik sattus enamlastega teravasse vastuollu, mis võib-olla oleks ta elu maksnud. Ei jäänud muud üle, kui siit põgeneda, ja et teda kui kontrrevolutsionääri oleks võidud igal pool Vene pinnal vahistada, siis selle vältimiseks tuli hankida valepass. Nii arvatavasti saabus Schreiber 1918. a. septembris Eesti piirile, kus tol ajal valitses veel Saksa okupatsiooni võim. Kuna tal vanemad siin elasid, siis oli tal Eestisse asumine kerge.

Kui nüüd enamlased detsembris Tartu vallutasid, siis, nagu eespool nägime, oli siin suur lootusetuse meeleolu ja paljud arvasid, et pea on kogu Läänemere rannik punaste poolt vallutatud, mispärast mitmed sellised kodanikud, kes muidu oleksid sõjapõgenikena Viljandisse või Tallinna siirdunud, jäid kohale. Nii jäid ka Schreiberid Tartusse paigale. Abram Schreiber nähtavasti kaalus, et nüüd on kasulikum ennast enamlasena näidata ning oma minevik maha salata. Siin, kus teda ei tuntud, asuski kommunistina teotsema ja pääses isegi Revolutsioonilise Komitee koosseisu. Kuid ometi said enamlased peagi Schreiberi isiku suhtes lähemat informatsiooni ja tema „karjääril“ oli lühike ning traagiline lõpp".

Ber Stark

Kalman Ber Stark sündis 1879. aastal Tartus. Tema lapselaps Peter Stark (USA) meenutab:

"Vanaisa oli liha hulgimüüja, kes müüs liha lihapooditesse. Kui sakslased okupeerisid Eesti I maailma sõja ajal, juudid hoiatasid üksteist - mitte rääkida jidišit tänaval, sest kohalik elanikkond võib võtta seda kui märki, et juudid rääkisid saksa keeles.

Sakslased olid valmis jääma, ja isa mäletab kuidas neil kästi seista "tähelepanu" kooli õuel päeval, mil sakslased saabusid, nii kaua kui kool otsiti läbi ja konfiskeeriti kõik venekeelsed õpikud. Sakslased tõid endaga komplekti saksakeelseid õpikuid, mis olid välja antud asendamiseks. Seega isa mäletab, et alustas James Fenimore Cooperi romaani "Viimanemohikaanlane" lugemist vene keeles, kuid pidi lõpetama saksa keeles, kuna kõik venekeelsed raamatud olid konfiskeeritud.

Kuid selgus, et kohalikud eesti rahvuslased olid rohkem venelaste kui sakslaste vastu, ja nad olid ka sügavalt antisemiitlikud. Pärast teist Venemaa revolutsiooni 1917. aasta novembris meie kalendri järgi, oli korrarikkumiste ja rahutuste periood, millest lõpuks sai Eesti iseseisvuse liikumine. Detsembris 1918 algas vastastikuste süüdistuste ja antisemiitliku terrori periood.

Kui Venemaa hakkas laskuma kodusõtta, Eesti enamlased astusid välja: ühel õhtul, kisti kõik meessoost täiskasvanud juudid kodudest välja ja hoiti pantvangis. Juute süüdistati sakslaste abistamises, ja Kalman Beri puhul (kuigi kõik tema varud olid ära võetud saklaste poolt) sai määravaks asjaoluks vallandatud preestri (Eesti on enamasti luterlik riik), kes oli varem rentinud ruumi Starkide juures, ütlus enamlastele, et "Sakslased konfiskeerisid, kuid juut andis vabatahtlikult - erinevalt tõsi eestlastest".

Isa vanim vend Leon oli samuti kinni võetud, kuid tal õnnestus lahti saada, aknast välja hüpata ja ennast peita. Vanaema müüs maha kõik mis ta sai, et saada lunaraha [20 000 rubla], kuid kui ta tasus, kõik mis juhtus oli see, et talle öeldi kus asuvad surnukehad. Mehed olid kõik kohe tapetud summi poolt ja lunaraha oli vaid riugas. Leon Stark pidi oma isa surnukeha kohalikust jõest välja püüdma. Minu isa oli 9 aastane kui kõik see toimus.

Pr Stark jäi 7 lapsega, lisaks ta pidi sünnitama 8. lapse. Pere hoidis kokku ja kaks vanimat last saadeti Ameerikasse 1920. aastal. Nad teenisid raha kuni teine rühm, sealhulgas minu isa Sholem, keda nõbu ristis ümber "Sidney'ks" jõudis 1924. aastal. Sel hetkel, tasuta sisseränd USAsse lõppes, ja 5 pereliiget Ameerikas avastasid, et lisaks sellele, et nad vajavad raha, et osta pileteid oma emale ja noorematele lastele, neil on vaja "määrida" USA konsulit Eestis, kes müüs viisasid tema kontrolli all ja pistis taskusse. Neil õnnestus 1929ndaks aastaks hankida piisavalt raha, ja (õnneks enne aktsiaturu krahhi), altkäemaksud olid makstud, piletid ostetud ja ülejäänud pere tuli USAsse. Kõik kaheksa last olid ema matustel 1976. aastal; ta oli lesk 58 aastat".

"Maaliit" 11.1.1919: Juut Blumberg'i vangivõtmisest.

"Juut Blumberg võeti kodus kinni ja viidi kahe hobuse vahel Londoni võõrastemajasse enamlaste võimude ette. Võõrastemaja eel olevale platsile kogus hulk rahvast kokku. Enne kui juut sisse läks, pööras ta rahva poole ja ütles: "Armas rahvas, teenija tüdruk on minu juures 12 aastat olnud, sellid 8 aastat.Kui ma üks halb peremees oleksin olnud, ega nad oleks siis nii kaua minu juures teeninud. Kui teil minust head ei ole rääkida, ega siis ka halba pole tarvis ütelda".

Ja juudi peale ei läinudki rahva hulgast keegi kaeblust tõstma. Londoni võõrastemajast viidi juut raekotta, kus täidesaatav komitee asub. Hr. Blumberg ise ütleb: "Kui ma sinna sisse astusin, siis lõi silmade ees korraga kõik mustaks ja mu pea hakkas ringi käima".

Seal kaotanud ta ka oma otsustamisevõime ja pöördnud iga sinna toodud vangi poole, kummardanud sügavasti ja ütelnud: "Austatud härra, mina ei ole kogu elus mindagi halba teinud ja usun, et teie minuga karedasti ümber ei käi ja mind vabaks lasete".
Mõistagi, et juudi seisukord teistele ka kõigi piinlikumatel silmapilkudel oma jagu nalja sünnitas.
Nagu teada, lasti Hr. Blumberg kasumaksu vastu vabaks".

Susman Kaplan oli Tartu kaupmees. Ta sündis 1853. aastal Lidas, siis Leedumaa. Millal ta tuli Tartusse me ei tea, aga on teada, et 1878. aastal avas ta Tartus, Aleksandri t. 8 valmisriiete lao. Samas oli ka tema korter (hiljem elas Aleksandri t. 32). 1884. aastal ta abiellus Rachel Lea Son'iga ja samal aastal sündis neil esimene poeg Josef.

1898-1903 õppis ta Smolenskis hambaarsti ametit ja 1903. aastal sooritas eksamid Tartu Ülikoolis saades hambaarsti diplomi. Tundub aga, et hambaarstina pole ta kunagi töötanud... Perekonnas oli 5 last (tegelikult 7, aga 2 surid väikestena). Kahest vanemast pojast said arstid, Josif oli sõjaväe arst Eestis (temast allpool), Kalman - hambaarst Prantsusmaal (tema elulugu väärib eraldi jutustust). Kolmandast pojast sai tuntud Prantsuse kinorežisöör Dmitri Kirsanoff    vt inglise keeles või vene keeles.

Dr Josef Kaplan, krediitkassa keldris tapetud Susman Kaplani poeg, sündis Tartus 1884. aastal. 1909. aastal lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduse õppekava cum laude. 1909-1912 töötas Tartu kliinikus assistendina.

I Maailmasõja algusest oli mobiliseeritud Vene sõjaväkke. Autasustatud mitme Tsaari Venemaa ordeniga. Vabastatud sõjaväeteenistusest juunis 1918. a. haiguse tõttu.

Jaanuaris 1919 areteeritud enamlaste poolt ja paigutatud Tartu krediitkassa keldrisse, kust tal õnnestus põgeneda.

Võttis osa Vabadussõjast (I Diviisi külgehakkavate haiguste vastu võitlev lendsalk; Sanitaarkapten). Autasustatud Vabadussõja mälestusmärgiga.

Tapetud natside poolt Tartus 1941. aastal.

Alfred Hirschberg sündis Riias 1899. aastal hambaarsti perekonnas. Lõpetas Riia Linna Gümnasiumi ja novembris 1918. a. andis sisse avalduse Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Paar kuud hiljem, 1919 jaanuaris, oli Alfred arreteeritud enamlaste poolt, kuid tal õnnestus põgeneda (või oli päästetud Eesti vägede tulekul).

1920. aastal läks ta üle õigus-kaubandus teaduskonda.

Pärast ülikooli lõpetamist elas ja töötas Riias.

Alfred Hirschberg arreteeriti 14.6.1941 Nõukogude poolt ja viimati nähti teda Narõmis, Aleksandrovski rajoonis talvel. Neid viidi laagrisse, mis oli 1000 kilomeetri kaugusel, nähtavasti Tomskisse. Teda süüdistati, et ta oli varastanud 750 grammi kala. Täpne surmaaeg ja koht on teadmata.