Kaido Laurits, Eesti Rahvusarhiivi arhivaar
Sissejuhatus
Eesti Vabariigi 1925. a vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadust on rahvusvahelises historiograafias käsitletud kui üht kõige arenenumat mitteterritoriaalse autonoomia mudelit kahe maailmasõja vahelises Euroopas. Seadus võimaldas Eesti rahvusvähemuste kogukondadel korraldada oma kultuuri- ja hariduselu autonoomsete institutsioonide kaudu, säilitades samal ajal riigi territoriaalse terviklikkuse.
Käesolevas ettekandes proovin analüüsida kahe selle seaduse alusel loodud institutsiooni – juudi vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse ja saksa vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse – toimimist võrdlevas perspektiivis.
Ettekande keskne tees on, et kuigi mõlema vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse õiguslik raamistik oli identne, tuginedes Eesti Vabariigi seadusandlusele, kujunes nende praktiline toimimine mitmes aspektis mõneti erinevaks. Kultuuriomavalitsuse tegelik sisu sõltus vastava vähemusrahvuse kogukonna ajaloolisest positsioonist, sotsiaalsest struktuurist, poliitilisest kontekstist, rahvusvahelisest olukorrast jne.
Ettekande allikateks on eeskätt Rahvusarhiivis säilitatavad arhiividokumendid (Saksa ja juudi vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste fondid jt), Jeruusalemma Sionistliku Keskarhiivi materjalid Eesti kohta (M. Helzeri artikli vahendusel (1993) ning varasem historiograafia (Laurits, Aava jt).
Kultuurautonoomia õiguslik ja institutsionaalne raamistik
Eesti Vabariigi 1925. a vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus kehtestas Eestis mitteterritoriaalse autonoomia mudeli, mille keskmes oli rahvuskuuluvus, mitte geograafiline territoorium. Vähemusrahvuse liikmed registreeriti vabatahtliku rahvusnimekirja alusel, mis moodustas ühtlasi valijaskonna kultuurinõukogu valimistel.
Institutsionaalne struktuur koosnes:
Vajadusel oli võimalik luua lisaks kohalikud kultuurihoolekogud.
Nende pädevus keskendus eeskätt haridusele, keelele ja kultuurielule. Samal ajal tegutsesid need institutsioonid avalik-õiguslike omavalitsustena riikliku järelevalve all.
Seega ei olnud tegu “riigiga riigis” (nagu mõned olid varem, enne 1925. a vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seaduse vastuvõtmist, peljanud). Neil oli küll õigus anda oma liikmetele siduvaid korraldusi ja korraldada oma haridus- ja kultuurielu, kuid nende tegevus pidi jääma seadusega määratletud piiridesse
Selles raamistikus realiseerisid rahvusliku autonoomia saksa vähemus 01.11.1925. a ja juudi vähemus 05.06.1926. a.
Saksa vähemus oli ajalooliselt mõjukam ja paremini organiseeritud, mistõttu just nemad olid autonoomiaseaduse peamised eestvedajad. Juudid olid pigem aktiivsed kaasamõtlejad ja kasusaajad, kuigi ka neil oli oluline roll ideede levitamisel (Aava)
Ühisjooned: ühtne autonoomiamudel
Juudi ja saksa kultuuriomavalitsuste vahel oli märkimisväärne institutsionaalne ja funktsionaalne ühisosa.
Esiteks lähtusid mõlemad täpselt samast seaduslikust alusest, mis määras nende organisatsioonilise ülesehituse ja pädevuse.
Teiseks olid mõlemad mitteterritoriaalsed, sidudes kogukonna liikmeid üle kogu Eesti.
Kolmandaks oli mõlema autonoomia keskmes haridus, eriti rahvuskeelse koolivõrgu korraldamine.
Lisaks kasutasid mõlemad sarnaseid rahastamismehhanisme, sealhulgas kultuurimaksu ning riigi ja kohalike omavalitsuste toetusi.
Seega võib Eesti kultuuriautonoomiat käsitleda ühtse süsteemina, mille sees toimisid erinevad vähemused.
Ajalooline lähtepositsioon ja autonoomia tähendus
Olulisim erinevus juudi ja saksa kultuuriomavalitsuse vahel tulenes nende erinevast ajaloolisest lähtepositsioonist.
Baltisakslased olid enne Eesti iseseisvumist olnud sajandeid kohalik eliit, kelle roll oli tihedalt seotud halduse, hariduse ja linnakultuuriga. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist 1918. a ja eriti 1919. a maareformi järel kaotasid nad oma varasema poliitilise ja majandusliku juhtpositsiooni. Selles kontekstis kujunes kultuuriomavalitsus saksa vähemuse jaoks mõnes mõttes nagu vahendiks oma kultuurilise positsiooni säilitamiseks.
Juudi kogukond Eestis seevastu oli väike ja hajali paiknev rahvusvähemus, kellel puudus varasem institutsionaalne ülemvõim. Nende jaoks tähendas kultuuriomavalitsus võimalust kogukonna teadlikuks ülesehitamiseks ja tugevdamiseks.
Seetõttu võib saksa vähemusrahvuse autonoomiat iseloomustada kui säilitavat, juudi autonoomiat aga kui ülesehitavat institutsiooni.
Vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste kandepind
Saksa kultuuriautonoomia kandepind oli märksa suurem: 1925. a kultuuriomavalitsuse valimiste eel kanti saksa rahvusnimekirja 11 562 inimest ning valiti 38-liikmeline kultuurinõukogu, lisaks rajati osakonnad ja kohalikud hoolekogud (kuratooriumid). 1922. a. rahvaloenduse andmeil elas Eestis 18319 sakslast (1,7% rahvastikust), 1934. a rahvaloenduse ajaks oli nende arv kahanenud - loendati 16346 sakslast (1,5 % rahvastikust).
Juudi rahvusgrupp oli väiksem ja tagasihoidlikum: 1934. a rahvaloenduse andmeil elas Eestis 4381 juuti (vaid 0.4 % rahvastikust). 2203 neist elasid Tallinnas, nimetamisväärt kogukonnad olid veel Tartus (920), Valgas (262), Pärnus (248), Narvas (188) and Viljandis (121)
1935. aastal oli juudi rahvusnimekirjas 3156 inimest ning selle juhtorganite töö oli suuresti vabatahtlik. Kultuurinõukogus oli tunduvalt vähem liikmeid. Samas lõi ka juudi kultuuriomavalitsus kohalikud hoolekogud.
Hariduspoliitika ja keeleküsimus
Mõlema autonoomia keskmes oli haridus, kuid selle sisu ja dünaamika erinesid.
Saksa kultuuriomavalitsuse puhul oli olemas suhteliselt ühtne ja väljakujunenud koolivõrk. Saksa keel toimis tugeva identiteedimarkerina ning haridussüsteem oli institutsionaalselt stabiilne.
Juudi kultuuriomavalitsuses oli haridusvaldkond sisemiselt mitmekesisem. Oluliseks vaidlusküsimuseks kujunes õppekeel: heebrea keele pooldajad nägid seda rahvusliku taassünni kandjana, samas kui jidiši pooldajad rõhutasid selle rolli igapäevases kultuurielus. Osa vanemaid eelistas nende vaidluste tõttu oma lapsi mitte juudi kooli panna (eelistades eesti või saksa koole) või end rahvusnimekirjast üldse kustutada lasta.
Need erimeelsused peegeldasid laiemat ideoloogilist pluralismi juudi rahvusgrupi sees, sisemist debatti identiteedi üle ning mõjutasid ka koolivõrgu toimimist ja kogukonna sidusust. See mõjutas otseselt ka juudi autonoomia toimimist ja otsustusprotsesse.
Sisemine dünaamika ja kogukondlik sidusus
Saksa vähemust peetakse üldiselt sotsiaalselt ja poliitiliselt sidusamaks kui juudi vähemusrahvust. Nende kultuuriomavalitsuse institutsioonid nautisid laiemat legitiimsust ning nende tegevus oli vähem konfliktne.
Juudi kogukonnas seevastu esines rohkem ideoloogilisi ja kultuurilisi erinevusi. Kultuuriomavalitsus toimis sageli ka debatiplatvormina, kus arutati kogukonna identiteedi ja tuleviku üle.
See tähendab, et juudi autonoomia oli sisemiselt dünaamilisem, kuid samas ka vähem homogeenne.
Poliitiline kontekst ja Eesti riigi suhtumine
1930. aastatel muutus vähemusrahvuste autonoomiate poliitiline tähendus. Ülemaailmne majanduskriis. Euroopa poliitiline olukord radikaliseerus ning Eesti liikus autoritaarsema valitsemise suunas (nagu oli trend ka mujal Euroopas).
Saksa kultuuriomavalitsuse küsimus muutus Eesti riigile üha tundlikumaks, kuna seda seostati võimaliku Saksamaa mõjuga. See ei tähenda, et kogu baltisaksa kogukond oleks olnud poliitiliselt ühtne, kuid riigi tajus kasvas julgeolekumõõde.
Muret valmistas baltisaksa natsionaalsotsialism (Bewegung). Reich`ist tulevad mõjud leidsid kõlapinda eriti baltisaksa noorte seas.
6. detsembril 1933 saadeti saksa kultuurinõukogu laiali. Kultuurivalitsus jätkas siiski tööd. See meede oli mõeldud eeskätt hoiatusena, olukorra rahustamiseks, näitamaks, et valitsusel on piisavalt meelekindlust, et vajadusel tarvilikud abinõud riigis korra tagamiseks tarvitusele võtta. Samuti oli vaja näidata „koht kätte“ vabadussõjalastele.
Juudi kultuuriomavalitsuse puhul sarnaseid riske ei nähtud. Kuigi ka selle tegevusruum ahenes pärast 1934. a (seoses üldiste piirangute ja kitsendustega poliitilises ja avalikus elus seoses autoritaarse riigikorra kehtestamisega), jäi see Eesti riigi jaoks poliitiliste riskide mõttes vähem problemaatiliseks.
Mõlemad autonoomiad allusid Eesti riigi järelevalvele, kuid nende tajutud roll erines:
Autoritaarse korra ajal (alates 1934):
Eesti riigi suhtumine vähemustesse ei olnud seega päris neutraalne. Saksa vähemust käsitleti suurema ettevaatusega, kuna neid seostati ajaloolise eliidi ja Saksamaa poliitilise mõjuga. Juudi kogukonda peeti üldiselt lojaalsemaks ja vähem ohtlikuks, mistõttu nende autonoomiat piirati vähem ka autoritaarse korra ajal pärast 1934. aastat.
T. Aava (2003) on rõhutanud, et Eestis oli antisemitism suhteliselt nõrk. Selle põhjuseks oli:
Seetõttu ei olnud antisemitism autonoomia tegevuse keskne probleem ja see ei mõjutanud oluliselt juudi kogukonna tegevust, milline asjaolu eristab Eesti olukorda paljudest teistest Euroopa riikidest samal perioodil.
M. Helzer (1993) toob esile hoopis nt kindral J. Laidoneri ja Jaan Lattiku sümpaatia sionismi suhtes ning nende huvi Palestiina vastu.
Rahvusvaheline kontekst
Saksa vähemusrahvus ja nende kultuuriautonoomia oli tihedalt seotud arengutega Saksamaal
→ kasvav poliitiline surve
Juudi autonoomia:
→ seotud juudi rahvusliku/sionistliku liikumisega (Jewish Agency)
→ rahvusvaheline kultuuriline võrgustik
Eesti juudi kogukond ei olnud isoleeritud, vaid osa rahvusvahelisest võrgustikust. Jewish Agancy kaudu toimus
(Helzer)
Seega, rahvusvaheline kontekst mõjutas autonoomiate staatust ja tajumist Eestis.
Autonoomiate lõpp
Saksa ja juudi kultuuriomavalitsuse lõpp saabus erineval ajal ja mõneti erinevatel põhjustel.
Saksa autonoomia lakkas praktiliselt 1939. a lõpul, kui baltisakslased asustati ümber Saksamaale (Umsiedlung). See katkestas saksa kogukonna institutsionaalse järjepidevuse Eestis.
Juudi kultuuriomavalitsus püsis kuni 1940. aastani, mil see likvideeriti Nõukogude okupatsiooni käigus (Zelbstlikvidazije)
Sellega oli Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomiate süsteem resp. institutsioon oma lõpu leidnud. Autonoomiate lõpp ei tulenenud mitte Eesti riigi sisemistest probleemidest vaid välisest rahvusvahelisest geopoliitilisest murrangust.
Kokkuvõte ja järeldused
Eesti 1925. a kultuuriautonoomia seadus võimaldas kahel vähemusrahvusel luua toimivad omavalitsusstruktuurid.
See teeb Eesti kogemusest olulise näite mitte ainult rahvusvähemuste ajaloo, vaid ka laiemalt autonoomiateooria seisukohalt.
Juudi ja saksa kultuuriomavalitsuste vahel oli märkimisväärne institutsionaalne ja funktsionaalne ühisosa.
Esiteks lähtusid mõlemad täpselt samast seadusandlikust alusest, mis määras nende organisatsioonilise ülesehituse ja pädevuse. Teiseks olid mõlemad mitteterritoriaalsed, sidudes kogukonna liikmeid üle kogu Eesti. Kolmandaks oli mõlema autonoomia tegevuse keskmes haridus, eriti rahvuskeelse koolivõrgu korraldamine.
Lisaks kasutasid mõlemad sarnaseid rahastamismehhanisme, sealhulgas kultuurimaksu ning riigi ja kohalike omavalitsuste toetusi.
Seega võib Eesti kultuuriautonoomia mudelit käsitleda ühtse süsteemina, mille sees toimisid erinevad vähemused.
Vaatamata märkimisväärsele ühisosale näitab Juudi ja saksa vähemusrahvuste kultuuriautonoomiate omavaheline võrdlus ka, et sama institutsionaalne raamistik võib siiski anda mõneti erinevaid tulemusi. Või teisiti sõnastades – ilmnevad mitmed olulised ja vähem olulised aspektid, mis tulenevad vastava vähemuse kogukonna seest.
Oluline erinevus ilmnes ka autonoomiate sisemises dünaamikas. Juudi kultuuromavalitsuses toimusid teravad ideoloogilised vaidlused, eelkõige heebrea ja jidiši keele ning sionismi rolli üle. Saksa autonoomia oli seevastu ühtsem ja keskendus rohkem praktilisele haldamisele. See teeb juudi autonoomiast huvitava näite pluralistlikust kogukonnast, kus autonoomia oli ühtaegu nii haldusorgan kui ka identiteedivõitluse areen.
Seega võib öelda:
Saksa kultuuriomavalitsus oli institutsionaalselt tugevam ja suunatud kultuurilise järjepidevuse säilitamisele. Juudi kultuuriomavalitsus oli ideoloogiliselt mitmekesisem ning keskendus kogukonna ülesehitamisele.
Eesti näide kinnitab ka, et mitteterritoriaalne autonoomia võib olla toimiv mudel, kuid selle tulemused ei ole universaalsed, vaid sõltuvad konkreetsetest ajaloolistest tingimustest.
Viidatud autorid:
M. Helzer. Eesti Vabariigi ja Palestiina Juudi asunduse suhted kahe maailmasõja vahelisel ajal. Aulaloeng 28.04.1993. Tartu Ülikool. Tartu, 1993.
T. Aava. Jewish Autonomy in interwar Estonia and the life trajectories of its leaders. S:I.M.O.N. Shoah: Intervention. Methods. Documentation, 2003, 10 (1), p. 37-56.
