Professor David J. Smith, Balti uuringute üksus, Glasgow Ülikool, Šotimaa, Ühendkuningriik
Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Mul on suur au ühineda teiega, et tähistada Eesti juudi kultuuriautonoomia sajandat aastapäeva – sündmust, mis on üks märkimisväärsemaid tähiseid vähemusrahvuste juhtimise ajaloos kaasaegses Euroopas.
Oma lühikeses ettekandes arutlen esmalt selle üle, mis tegi Eesti 1925. aasta vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse tolleaegses Euroopa kontekstis nii eripäraseks, ning mõtisklen selle üle, millist olulist rolli mängis selle seaduse sündimisel juudi vähemuse aktivism.
Teiseks vaatlen, kuidas Eesti kultuuriautonoomia mudelile osaks saanud positiivne rahvusvaheline vastuvõtt tõstis selle Euroopa-üleste arutelude keskpunkti, mis on ülimalt aktuaalsed ka täna.
Ma ei pea laskuma Eesti 1925. aasta autonoomiaseaduse üksikasjadesse, sest tean, et arutate seda konverentsi jooksul põhjalikult. Peamine, mida välja tuua, on see, et andes kultuurilise vastutuse vähemusrahvuste endi valitud avalik-õiguslikele organitele, läks see seadus palju kaugemale piiratumast Euroopa vähemuskaitse mudelist, mis kehtestati 1920. aastatel Rahvasteliidu egiidi all.
Kuigi Rahvasteliidu mudel toetas sõnades keelelise ja haridusliku mitmekesisuse säilitamist, keskendus see peamiselt mittediskrimineerimisele ja üksikisiku kodanikuõiguste austamisele. Lisaks puudus selle rakendamiseks kindel rahvusvaheline õiguslik alus. Seevastu Eesti 1925. aasta seadus lõi pretsedendi, andes vähemusrahvustele (keda määratleti rühmadena, kuhu kuulus vähemalt 3000 inimest) õiguse asutada oma esinduskogusid, kehtestada makse ja juhtida oma koole ning muid kultuuriasutusi.
Selline mitteterritoriaalse autonoomia (MTA) mudel oli ainulaadne vastus väljakutsetele, millega seisid silmitsi uued või taastatud riigid Kesk- ja Ida-Euroopas pärast Esimest maailmasõda. Erinevalt territoriaalsest autonoomiast, mis sageli tekitas kartusi natsionalistliku separatismi ees, võimaldas mitteterritoriaalne autonoomia kultuurilist enesemääramist hajutatult elavatele vähemustele, ilma et see ohustaks riigi territoriaalset terviklikkust.
Selle teedrajava seadusandluse kujunemisel oli võtmeroll juudi vähemuse esindajatel nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas. Eestis oli juudi kogukond, kuigi arvuliselt väike, erakordselt aktiivne ja hästi organiseerunud. Sellised tegelased nagu Hirsch Aisenstadt ja teised juudi liidrid tegid tihedat koostööd Eesti ametivõimudega ning baltisaksa vähemuse esindajatega, et töötada välja seaduse praktiline raamistik. Nende pühendumus ei tulenenud mitte ainult soovist säilitada juudi kultuurilist ja usulist identiteeti, vaid ka sügavast usust Eesti demokraatlikku riiki.
Rahvusvahelisel tasandil pälvis Eesti mudel kiitust sellistelt organisatsioonidelt nagu Juudi Delegatsioonide Komitee (Comité des Délégations Juives) Pariisis ja Euroopa Rahvusvähemuste Kongress. Juudi intellektuaalid ja poliitikud kogu Euroopas viitasid Eestile kui eeskujule, mis tõestas, et kultuuriline mitmekesisus ja riiklik lojaalsus saavad eksisteerida kooskõlas.
Seda tunnustust peegeldab tabavalt tsitaat ühelt tolleaegselt vaatlejalt, kes kirjeldas juudi riiklike institutsioonide sulgemist pärast Nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus järgmiselt: „Balti riikide juudid … moodustasid suurepärase juudi keskuse, mis oli täis elu ja tegevust. See oli viimane juudi kultuuri ja loovuse saar Ida-Euroopas.“
Sada aastat pärast selle loomist on Eesti juudi kultuuromavalitsus endiselt erakordselt tähendusrikas kui üks väheseid ajaloolisi näiteid täielikult toimivast mitteterritoriaalse autonoomia süsteemist. Külma sõja lõpust alates elavnenud teadustöö sellel teemal on keskendunud peamiselt Eesti saksa vähemuse kogemusele. Kuid nagu olen püidnud oma tänases esinemises rõhutada, on oluline esile tõsta ka juudi vähemuse esindajate suurt rolli selle süsteemi loomisel – süsteemi, mis aitas Eestil liikuda autoritaarsete impeeriumide maailmast demokraatlike, kuid samas pluralistlike rahvusriikide maailma.
Tänapäeval on arvamused selle kohta, kas mitteterritoriaalne autonoomia on kaasaegses maailmas sobiv mudel, erinevad. Sellest hoolimata, kui uurime Eesti kogemust 1920. aastatel ja sellele järgnenud laiemat rahvusvahelist arutelu, on neil meile ikka veel palju öelda küsimuse kohta, mis on praegugi Euroopa poliitikas ja ühiskonnas kesksel kohal – kuidas tagada kultuuriline mitmekesisus ühtses poliitilises raamistikus.
Tänan teid veel kord võimaluse eest täna osaleda ja õnnitlen teid selle märkimisväärse aastapäeva puhul!
Tõlgitud tehisaru vahendusel
