Gennadi Gramberg, Eesti Juudi Muuseumi direktor.
Rico Pall, 
Polina Smagina, Tallinna Juudi Kooli 11.klassi õpilased
Oma ettekandes püüan luua tervikpilti peamised Eesti juutkonnas aset leidnud sündmustest, mis viisid kultuurautonoomia vastuvõtmiseni. Allikatena kasutan arhiividokumente ja ajakirjandust. Need materjalid panid aluse näitusele, mis avatakse ametlikult vaheajal.
Kultuuriautonoomia ideed leidsid vastukaja Eesti iseseisvuse isade seas. Me näeme seda kõigile Eestimaa rahvastele suunatud Manifesti tekstis – esimeses ametlikus dokumendis, milles sõnastati Eesti riikluse ideed. Eesti ei olnud küll nii paljurahvuseline riik nagu Austria-Ungari, kuid siin elas üsna suur saksa vähemus, kellel olid sajandite jooksul olnud seisuslikud privileegid ja võim. Venelased olid veel hiljuti valitseva rahvuse staatuses, mis tulenes tsaarivalitsuse poliitikast äärealade venestamisel. Juutide jaoks saabus aga murdepunkt: veel hiljuti olid nad osa Venemaa juutkonnast, kes koges diskrimineerimist ja alandamist, kuid Eesti iseseisvumisega muutus nende olukord järsult, sest neil tuli end määratleda Eesti juutidena.
Noor Eesti Vabariik määratles end demokraatliku riigina ja oli huvitatud etniliste rühmade lojaalsusest. Kultuurautonoomia lubadusest pidi saama omamoodi teekaart modus vivendi (kooseksisteerimise viisi) loomiseks Eesti ühiskonna ja vähemusrahvuste vahel. Manifesti punkt 2 vormistas selle lubaduse.
Rico Pall
Manifest kõigile Eestimaa rahvastele.
Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.
Polina Smagina
Kuni Eesti Asutav Kogu, kes üleüldise, otsekohese, salajase ja proportsionaalse hääletamise põhjal kokku astub, maa valitsemise korra lõpulikult kindlaks määrab, jääb kõik valitsemise ja seaduseandmise võim Eesti Maapäeva ja selle poolt loodud Eesti Ajutise Valitsuse kätte, kes oma tegevuses järgmiste juhtmõtete järele peab käima:
Rico Pall
Punkt 2: Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
Iseseisvuse saavutamine muutis juutide olukorda väga põhjalikult. Juutidele seatud piirangud ja diskrimineerivad seadused kaotasid kehtivuse. Olles varem olnud osa seitsmemiljonilisest Venemaa juutkonnast, pidid Eesti juudid end nüüd määratlema Eesti juutidena. Eeldused selleks lõi noore Eesti Vabariigi demokraatlik iseloom. Eesti juudi kogukondade tegevuse koordineerimiseks tehti juba 1918. aasta detsembris katse kutsuda Tartus kokku üle-eestiline juudi kogukondade kongress, kuid alanud Vabadussõja lahingutegevus ei võimaldanud kõigil delegaatidel kohale jõuda. Alles 1919. aasta mais kutsuti Tallinnas kokku Esimene Eesti juutide kongress, mis teatas täielikust toetusest vabale Eestile ja juutide lojaalsusest riigile. Eesti Rahvusarhiivis säilitatakse kausta kongressi materjalidega. Üks nendest dokumentidest on kongressil vastu võetud pöördumine valitsuse poole.
Polina Smagina
Selle dokumendi sõnastus on toonases õigekirjas.
Eesti Vabariigi Ministrite Nõukogu Esimehele.
Juudi Koguduse Nõukogude esitajate kongress, kelle eesmärk määruste tarvitamise, koguduse hoolitsemise ja Eestis elavate juutide kodanliste, poliitiliste ja rahvusliste õiguste väljatöötamine on, tunnistab, kui palju ta vaba Eesti Vabariigile tänu võlgu on temale antud vaba poliitilise tegevuse tingimiste eest.
Kongress palub Teid, herra Ministrite Nõukogu Esimees, vastu võtta tema tõendused vaba Eesti Vabariigis elavate juutide täielise truualamsuse üle ja nende südamlikku soovi, oma vaba asutusi täiendada ja arendada.
Elagu Vaba Eesti!
Tallinna juudid kogusid valitsuse abifondi 160 000 marka, mis oli tolle aja kohta väga märkimisväärne summa.
Sellest hoolimata avaldus Eestis kanda kinnitav antisemitism ja eelarvamuslik suhtumine juutidesse mõnikord täiesti ootamatult. Nii unustati kohalike omavalitsuste valimistel juudid vahel valijate nimekirja kanda. Tartus protestis Juudi kogukonna kohalik poliitiline komitee nii energiliselt, et lõpuks valijate nimekirju täiendati.
Kui Asutavas Kogus algas vabariigi esimese põhiseaduse arutelu, ootasid juudid, et Manifestis antud lubadus kajastuks ka põhiseaduses. Nagu näitab Esimesel kogukondade kongressil valitud Eesti Juutide Rahvuskomitee kirjavahetus Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni ja saksa vähemuse liidritega, tehti pingutusi, et fikseerida dokumendis kõigile Eestimaa rahvastele suunatud Manifesti vaim. Eelkõige taotles komitee juutide tunnustamist traditsioonilise vähemusrahvusena kõrvuti sakslaste, venelaste ja rootslastega.
22.detsembril 1919 saatis Eesti juudi rahvuskomitee pöördumise Asutava Kogu põhiseaduse komisjoni poole, kus juhitakse tähelepanu juudi vähemusrahvuse mainimata jätmisele Põhiseaduse projekti tekstis sakslaste, rootslaste ja venelaste kõrval. Rahvuskomitee arvamusel kuuluvad juudi ka nn traditsiooniliste vähemusrahvuste hulka.
15.juunil 1920. Asutava Kogu poolt vastuvõetud Eesti põhiseaduses rahvusvähemusi nimeliselt üldse ei mainita.
Seetõttu ei maini artikkel 21 vähemusi üldse ning kultuuriautonoomia mõiste on väga ebamäärane.
§ 21. Eesti piirides elavate vähemusrahvuste liikmed võivad ellu kutsuda oma rahvuskultuurilistes ja hoolekande huvides sellekohaseid autonoomseid asutusi, nii palju kui nad vastu ei käi riigihuvidele.
Pärast 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumist kohtuvad saksa vähemuse liidrid riigijuhtidega ja juhivad nende tähelepanu sellele, et lubadust kultuurautonoomiast ei ole seni veel ellu viidud, kuigi vähemusrahvused jäid mässu ajal Eestile lojaalseks. Algab kultuurautonoomia seaduse väljatöötamine. Rahvusarhiivis on säilinud üsna emotsionaalne kirjavahetus saksa vähemuse liidritega. Baltiisakslastel olid Riigikogus oma esindajad – Saksa-Balti Erakond, kuid juutidel esindus puudus, mistõttu püüdis Hirsch Eisenstadti juhitud Rahvuskomitee sakslaste kaudu oma ettepanekuid läbi suruda. Omamoodi sidemeheks juutide Rahvuskomitee ja baltisakslaste Peakomitee vahel oli doktor Max Klompus. Seaduse arutelu Riigikogus oli väga tormiline. Kõige enam peljati seda, et kultuurautonoomia võib muutuda riigiks riigis. Tulemusena jäid seaduses autonoomia peamisteks tegevusvaldkondaks haridus ja kultuur ning autonoomia juhtorgan – Kultuurnõukogu – oli sisuliselt siseministeeriumi allasutus. 12. veebruaril 1925 võeti seadus vastu. Esimesena võtsid autonoomia vastu sakslased. Sama aasta 1. novembril toimus Mustpeade majas valitud Kultuurnõukogu ametisseastumise tseremoonia. Juudi kogukonnast sai kutse Rahvuskomitee liige doktor Max Klompus.
Sakslaste eeskuju oli innustav, kuid seaduse vastuvõtmisele järgnenud vaimustuses ei uuritud kõiki selle nüansse lõpuni. Kiirustades koostatud taotlus lükati tagasi. Sellest teatab Tallinna ajaleht „Kaja“ 10. septembril 1925 artiklis „Leedu juudid soovivad kultuuriautonoomiat“. Ajaleht kirjutab:
Esimese taotluse kultuuromavalitsuse moodustamiseks esitati augusti lõpus, kuid valitsus lükkas seda tagasi, sest taotlejate hulgas olid Leedu kodanikud ja kodakondsuseta isikud.
Kultuurautonoomia seaduse järgi kuulus see õigus ainult Eesti kodanikele.
Riigikogu poolt vastu võetud seadus lubas vähemusrahvustel oma kultuurilisi asju omavalitsuslikul alusel korraldada. Seni olid seda õigust kasutanud vaid sakslased.
Hiljuti Tallinnas toimunud koosolekul otsustasid juudi koguduste esindajad nõuda juudi vähemusrahvusele kultuurautonoomiat.
Artiklis arvatakse, et juudid esitavad tõenäoliselt lähemas tulevikus uue seadusepärase sooviavalduse.
See aga juhtus alles 1926.aasta märtsis.
Seaduse järgi võis vähemusrahvus taotleda kultuuromavalitsust vähemalt 3000 Eesti kodaniku olemasolul. Juudi rahvusnõukogu kutsus juute taotlema kodakondusust, osutades taotlejaile igasugust abi, sh keeleõpet. Eriti aktiivselt tegeles sellega Tartu juudi kogukonna juhtkond. Üks näide arhiivist:
Zivja (Zilja) Goldbergi kodakondsuse toimik.
Ta oli sündinud aastal 1873 Põltsamaal, elas Tartus, oli õmbleja ja lesk. Kuna tema mees oli Lätist pärit, siis pärast Eesti iseseisvumist sai Zivjast Läti kodanik. Ta esitas oma taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks 20.11.1919, kodanikuks aga sai koos oma noorema pojaga alles 1923.aastal.
1925. aasta oktoobris elas Eestis 3045 juudisoost kodanikku.
Kultuuriautonoomia idee populariseerimiseks korraldati loenguid ja arutelusid, peamiselt Tallinnas ja Tartus.
Selleks kutsuti Eestisse tuntud juudi tegelasi. Tallinna ajaleht „Päevaleht“ kirjutas 24. novembril 1924, et nende hulgas oli ka üks sionistliku liikumise juhte ja juutide autonoomia pooldaja, ajakirjanik ja oraator Vladimir (Ze’ev) Žabotinski. Tema esines loenguga „Juudid ja militarism“ Estonia kontserdisaalis.
Žabotinski on käinud Eestis mitu korda. Tema mõjul loodi Eestis sionistlik organisatsioon “Beitar”, mis oli üks mõjukamaid juudi ühendusi Eestis.
Sionistlik ühendus tegi väga aktiivset teavitustööd kultuuriautonoomia propageerimisel. Näiteks, 3.märtsil 1925 ilmus Päevalehes kohaliku sionistliku organisatsiooni kuulutus, et 4. märtsil esineb Tallinna Juudi gümnaasiumi saalis Juudi rahvusfondi esindaja Moše de-Schalit loenguga „Getto, rahvusline autonoomia ja rahvuslik maja“
30. märtsil 1926 kinnitas valitsus Eesti Vabariigi juudi kultuurinõukogu valimiste määruse.
Moodustati 8 valimisringkonda ja valimiskomiteed. Valimiste päevadeks oli 23.- 25.mai 1926.
Kultuurinõukogu valimised pidid toimuma iga kolme aasta tagant.
Üks arhiividokument näitab, et Julius Gens, kellest hiljem saab tuntud kunstikoguja, määrati esimese .kultuurinõukogu valimistel Tartu 5. valimisringkonna 1. jaoskonna valimiskomitee liikmeks.
Kultuurnõukogu valimised määrati 23.-25.maiks. Algas valimiskampaania, mille intensiivsus kasvas valimispäeva lähenedes. Valimisnimekirjad korraldasid koosolekuid, avaldati lendlehti ja agitatsioonimaterjale. Eriti suurt aktiivsust näitasid üles sionistid, seda nii vasakpoolsed, näiteks Poalei Zion, kui ka parempoolsed. Materjale avaldati jidiši keeles, mis oli tollal juutide kõnekeeleks. Tallinnas trükiti materjale Tartu maanteel asunud Beilinsoni trükikojas. Valimisteks valmistati ette hääletussedelid, kus mõned nimekirjad olid liidetud.
Valimisnimekirja kuulus 2041 kodaniku. Valimistel kandideeris 42 kandidaati. Valimiste päevadel käis hääletamas 1464 valijat ehk 71%. Valituks osutus 27 inimest.
Selles nimekirjas on terve rida inimesi, kes mängisid olulist rolli Juudi Kultuuriautonoomia tegevustes. Siin on advokaat Markovitš, Leiser Kropman Tartust. Pankur Hirsch Aisenschtadt, kelle majas asub praegu Türgi saatkond. Šmarja Tamarkin oli õpetaja ja juhtiv figuur juudi hariduses Eestis. Siin on ka Elias Uzvanski, kelle jalatsivabriku kohal Tartus asub praegu AHHAA keskus, kus on alles jäänud vabriku hoone sein. Ja esimene naine kultuurinõukogu koosseisus Roza Klompus, neiuna Zundelevitš, kelle sugulane viibib täna koos meiega selles saalis.
Juudi kultuurautonoomia Kultuurnõukogu 1. koosseisu esimene koosolek toimus pühapäeval, 6. juunil 1926 Tallinna Juudi Gümnaasiumi saalis. Kutsed sellele sündmusele saadeti laiali kolmes keeles – eesti, jidiši ja heebrea keeles – ning neile kirjutas alla peakomitee esimees doktor Movša (Max) Klompus. See tähistas Eesti Vabariigi juudi vähemusrahvuse kultuurautonoomia ajaloo algust.
Kultuurnõukogu pidulik ametisseastumine ei jäänud kohalikul pressil märkamata. Enamik Eesti juhtivaid ajalehti avaldas sündmusest üsna üksikasjaliku kirjelduse. Vaid „Postimees“ piirdus lühikese nupukesega. Tänu nendele väljaannetele saame rekonstrueerida, kuidas see ajalooline sündmus kulges.
Saal oli rahvast pungil täis.
Otse lava ees asuvad Kultuurnõukogu liikmed, paremal pool valitsuse ja ametkondade esindaja. On ilmunud välisminister Piip, haridusministri abi Mikkelsaar, siseministeeriumi peadirektor Madisson, riigivanema adjutant kapten Tiiger ning Saksa ja vene vähemusrahvuste esindajad. Rõdul asub sünagoogi ja kooli laulukoor ülemkantor Jossel Gurewitschi juhatusel. Muide, ta oli Eri Klasi vanaisa. Koori meesliikmed kannavad musti rahvuslisi mütsikesi.
Kõigepealt esitab koor psalm number 100 „Mizmor letoda“ – Tänupsalmi. Koosoleku avab doktor Klompus, kes avaldab Eesti valitsusele tänu juudi elanikkonnale kultuurautonoomia võimaldamise eest. Erilist tänu avaldab ta siseministeeriumi peadirektor Madissonile, kelle õlgadele langes valitsuse poolt peamine töö kultuurautonoomia korraldamisel.
Valitsuse nimel esines välisminister Ants Piip
Rico Pall
Välisminister Ants Piibu kõnest avakoosolekul:
See on tähtis moment teie vana rassi ogalisel teel. Võib olla, jääb täna avatav kultuurnõukogu pikema aja kestel ainsaks nähtuseks, kuid ta näitab, et Eestile on rahvuslik sallimatus võõras. Meie vabaduse manifest oli läkitatud kõikidele Eestimaa rahvastele. Juudid võivad jätkata oma hariduslikku tööd ja Eesti rahvas teeb kõik selleks, et neile kaasa aidata. Elagu vabariik, elagu rahvusnõukogu!
Välisministri kõnele järgneb tormiline käteplagin.
Polina Smagina
Doktor Klompus, ministrile vastates, ütleb ladusas Eesti keeles: „Kõikide nende nimel, kes valitud esimesse juudi-kultuurnõukogusse, kõikide juudisoost Eesti kodanikkude nimel võtke vastu minu sügavam tänutunne heade sõnade eest, millega heaks arvasite meid tervitada. Eesti rahvas, kes alles hiljuti heitis endast orjuseikke ja alustas oma iseolemise rajamist riiklikel alustel, vastavalt oma ajaloolistele traditsioonidele, peab mõistma, kui kallilt tuleb hinnata rahva omapärasuse alalhoidmist ja rahvusliku kultuuri arendamist.
Kõigest südamest soovime õitsemist, head käekäiku ja edu Eesti vabariigile, Eesti demokraatiale kogu Eesti rahva ja vähemusrahvaste õnneks.
Elagu Eesti vabariik! Elagu Eesti vabariigi valitsus!
Järgnes riigi hümn koori ja kõigi koosolijate poolt. See oli vist esimene juhus, kus nii suur kogu juudi rahvuse esindajaid Eesti hümni laulis. Kõlas veel puhtamalt kui me ise seda oskame laulda, kirjutas „Päevaleht“.
Haridusministri abt hr Mikkelsaar lausub: „Tele kultuuririkkus on meie kultuuririkkus. Ootame väärtuslikku kaastööd Eesti hariduspõllul. Õnn kaasa."
Saksa vähemuse nimel esineb tervitusega juhatuse esimees dr Koch. Ta kinnitab, et saksa vähemuse esindajad on ka edaspidi valmis toetama juute autonoomia tegevuse korraldamisel. Doktor Klompus avaldab südamlikku tänu abi eest, mida saksa vähemuse juhtkond osutas juutidele teel kultuurautonoomiani.
Koosolekut tervitasid veel advokaat Gorškov vene elanikkonna nimel ning Pomerants sionistlike organisatsioonide nimel. Viimane teatab, et on esitatud taotlus Eesti Vabariigi kandmiseks Juudi Rahvusfondi Kuldsesse raamatusse. Edasi võtsid sõna Tartu rabi Mostovski, gümnaasiumi direktor Gurin, Tallinna linnavolikogu saadik Gutkin, Eesti juudi kultuuriorganisatsioonide esindaja Halbreich ja üliõpilasorganisatsioonide esindaja Sorkin.
On tulnud rida telegramme, mis dr. Klompus ette loeb; muu seas tervitavad siseminister Einbund, riigikogu esimees Rei ja Tallinn linnapea Uuesson, peale selle rida juutide organisatsioone ja üksikuid tegelasi sise- ja väljamaalt.
Nagu kirjutab „Päevaleht“ tänab lõpus dr. Klompus kõiki koosolijaid, ja siis lauldakse vana ja kurvameelset sionistide hümni Hatikva ehk Lootus, mis tundub nagu juutide troostitu rändamine kõrbes.
1. aprillil 1927 kohtus Eesti Sionistlike Organisatsioonide delegatsioon ja Juudi Rahvusfondi (Keren Kajemet le-Israel) esindaja dr Terlo Briti Mandaadi alla kuuluvast Palestiinast riigivanem Jaan Teemantiga ning andis talle üle tunnistuse, mis kinnitab Eesti Vabariigi kandmist fondi Kuldraamatusse. Originaali näete laval. Tekst on eesti ja heebrea keeles.
Eesti Vabariik
Sügava tänu täheks tema ajaloolise teo – mis on esimene juudi rahva ajaloos – rahvuskultuurilise autonoomia kinkimise eest juudi vähemikrahvale Eestis.
Seda sündmust on kirjeldanud ajaleht „Maa“. Artiklis märgiti, et sellesse raamatusse on kantud selliste silmapaistvate tegelaste nimed nagu lord Balfour, kelle deklaratsiooni juutide rahvusliku kodu loomise kohta Palestiinas võib pidada üheks olulisemaks sammuks Iisraeli Riigi loomise suunas. Eestist sai esimene riik, mis kanti Kuldraamatusse.
Ja me oleme selle üle õigusega uhked.
