Mälestused-Jutustused
Воспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories

Ilja Sundelevitsh

Doktor Kohlmann, Patarei vangla vahialune

Vene keelest tõlkinud Artur Laast

Nn. "suure alia" ajal 1980.-te lõpus ja 1990.-te alguses oli Iisraelis levinud pretensioonitu nali: kui lennukist astus välja mees, kel polnud käes viiulikarpi, siis oli ta kas klaverimängija või insener-mehaanik.

Mul vedas selles mõttes kolmekordselt. Esiteks, ma ei olnud insener-mehaanik, sest see jäi kaugeks nii minu huvidele kui ka loomupärastele võimetele. Teiseks, antipaatia nõukogude võimu vastu pühkis minu perekonna Tallinnast minema veel 1970.-tel aastatel. Ja kolmandaks, ma lõpetasin TPI erialal "planeerimine ja tööstuse juhtimine", kateedri juhatajaks oli noor teaduste doktor Ralf Üksvärav, kandidaadi- ja doktorikraade kinnitava VAKi (võsšaja atestacionnaja komissija, kõrgem atesteerimise komisjon) juhtimisalase komisjoni liige. Õnneks oli tema puhul tegemist mitte ainult võimudele meelepärase teadlasega, vaid ka tõelise oma ala asjatundjaga. Osa aineid õppisime tema koostatud õppevahendite järgi. Peale selle oli veel mitu õppejõudu, nende seas mitte vähem tuntud Madis Habakukk, kelle loengud olid väga asjalikud. See valmistas mind igati korralikult ette tööks Iisraelis, ümberõpet erinevalt insener-mehaanikutest ma ei vajanud. Küll oli aga vaja juurde õppida.

Minu esimeseks töökohaks Iisraelis osutus Tervishoiuministeeriumi juhtimise korraldamise osakond. Ja esimeseks projektiks - haigete vastuvõtu ja väljakirjutamise optimiseerimine kõigis riiklikes raviasutustes. Nõnda sattusin ma tuntud kliinikusse Asaf ha-Rofe, mis tollal teenindas regiooni Rehovotist Ašdodini. Olukorra uurimine kohapeal algas alati intervjuust haigla vastava osakonna juhatajaga. Asaf ha-Rofes osutus selleks dr. Georg Kohlmann, pikk imposantne eurooplane, kes rääkis heebrea keeles raske saksa aktsendiga. Tema osakonnas oli kõik korradatud mitte idamaiselt.

Mina viibisin aga "ole hadaši", uue immigrandi seisundis, kui iisraeli versta või siis rooma staadioni kauguselt paistab ära, et oled uustulnuk riigis. Seda võis ära arvata ka keeleoskuse järgi.

Dr. Kohlmann osutus üsna kinniseks, ütleksin rangeks inimeseks. Mingit südamlikku suhtlemist temaga ei tekkinud. Piinasin teda mitu päeva oma puudulikus heebrea keeles ja tegin märkmeid nagu suutsin, kolmes keeles korraga. Ükskord doktor siiski kaldus tööteemadest kõrvale ja esitas ainsa mitteformaalse küsimuse. Ta tundis huvi, millisest riigist ma saabusin. Asi oli ilmselt selles, et ta ei tabanud minu häälduses algusest peale vene aktsenti. Seetõttu esitati mulle mainitud küsimust päris tihti.

Ütlesin, et Eestist, von Estland, von Tallinn. Doktor vaatas kuidagi kummaliselt minu peale ja lausus: "Jah, ma tunnen seda paika. Olin seal sõja ajal". Nüüd oli minu kord imestada - juut sõja ajal ja Tallinnas!? Doktor lisas: "Jah, ma istusin mõnda aega Patarei vanglas". Seisime haigla õues tolmuse palmi all. Palmid olid aga minu jaoks pidevaks meeldetuletuseks hoopis teisest reaalsusest. Need ei lasknud unustada seda, et harjumuspärase elu välised ilmingud olid kõigest mineviku kogemuste projektsooniks. Palmid korrastasid teadvust. Elu Oriendis, eriti tollal, erines tunduvalt Baltimaade omast.

Asaf ha-Rofe haigla oli ehitatud Briti mandaadi ajal. See oli sõjaväelis-meditsiiniline linnak, kus paiknesid hospital ja sõjaväebaas. Selle kupatuse nimi vastas väljanägemisele - Tsrifin, tõlkes ligikaudu - barakkide linnak. Haigla asus väikestes asbestist barakkides, kus uksepakk oli otse maa pinnal. Siin ei olnud mingit võrdlust Tallinna haiglatega, rääkimata Euroopa omadest. Samasuguses väikeses barakis asus dr. Kohlmanni ja tema asetäitja kabinet, asetäitja rääkis ka heebrea keeles märgatava saksa aktsendiga

Püüdsin doktorilt teada saada, mis toimus temaga Patarei vanglas, kuid ta ütles, et talle ei meeldi meenutada minevikku. Tema paremal käel oli koonduslaagri sinine tätoveering, mis kõneles ise enda eest.

Sellel lool oli ootamatu järg ligi kümme aastat hiljem. Tegelesin parajasti oma perekonna sugupuuga ja vajasin mõningaid täpsustusi, mis sisaldusid Evald Martinsoni raamatus "Haakristi teenrid". Seal võis näha hävitatud eesti juutide, sh minu sugulaste nimekirjade faksiimileid

Lehitsedes raamatut, leidsin peatüki, kus oli juttu kaheksast Tallinna toodud austria juudist. Veebruaris 1938 hitleri-Saksamaa väed ületasid vastupanuta Austria piiri, toimus nn. Anschluss. Osa juute suutis põgeneda, nende seas seitse nooremat inimest, kes suundusid Soome, millele oli alati võõras antisemitism. Ent 1942 sõlmis Soome liitlaslepingu Saksamaaga. Soomlastel õnnestus saavutada tähtis mööndus - soome kodakondsusega juute ei anta natsidele välja.

Austria juute see säte ei puudutanud. Novembris 1942 nad vahistati ja saadeti Patarei vanglasse. Martinsoni raamatus sisaldub nende nimekiri, teiste seas on Georg Kohlmann, sündinud 1912, tema naine Janka ja nende Soomes sündinud pooleaastane poeg Franz-Olof. Tallinna vanglas tapeti imik mürgise kommi abil. Abikaasad Kohlmannid olid samuti määratud hukule. Surmaotsus neile oli alla kirjutatud 10. novembril 1942. Vangla registratuuri kontrollnimekirjas on nende nimede vastas märge "Täideviimine peatatud SD otsusel". Mis selle põhjustas, ei ole teada. Austria juudid viidi üle ühte koonduslaagrisse, Kohlmannil õnnestus aga mitte ainult ellu jääda, vaid jõuda Palestiinasse, tema naine ja laps hukkusid.

Kui ma leidsin Kohlmanni nime raamatus, siis meenus mulle muidugi too ammune jutuajamine. Helistasin haiglasse, et teatada talle kirjutatust. Kuid juba uuest kaasaegsest kabinetist vastas tema asetäitja, Kohlmańn ise oli väga haige. Ta oli veel ametlikult koosseisuline, aga tema päevad olid loetud. Jutustasin asetäitjale selle loo, ta palus vanu haavu mitte kiskuda lahti. Rasked mälestused ei oleks doktori seisundit parandanud. Mõne kuu pärast Kohlmann suri. Nõnda jäigi tal nägemata oma surmaotsuse kuupäev ja märge selle peatamisest.

Siit võib lugeda veel sellest loost ja lugeda intervjuud Kollmanniga.