Mälestused-Jutustused
Воспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories

Hirš Šerman
(30.6.1925 - 17.10.1987)

Võidupäev

Öö oli vaikne ja rahulik nagu tavaliselt. Mõned meist magasid, teised tukkusid ja see, kel ei tulnud und, lamas niisama vaikselt ja mõtles oma mõtteid. Mina kuulusin nende haigete hulka, kellele õhtuti kella üheksa paiku tehti morfiumi süst, mis vaigistas fantoomvalud paariks tunniks ja siis olles morfiumi mõju all, sain ma veidi ka magada.

Meie palatis viibis pidevalt üks nn. sanitar. See oli ka endine rindemees, kes sai haavata ja ravimise tagajärjel oli juba sellises paranemise staadiumis, et ta oli võimeline meid lamajaid hooldama. Niisuguseid mehi oli hospidalis küllalt ja nad pidasid meie palatis valvet kordamööda. Tol ööl valves olnud sõdurpoiss jäi toolil istudes ka tukkuma ja nagu meiegi ei teadnud midagi maast ega taevast sellest, mis ümberringi toimus.

Äkki kostis aknast sisse kisa ja kära. Väljast oli kuulda püssipauke ja automaadivalanguid, mis pika aja vältel ei tahtnud kuidagi lakata. Inimesed hõiskasid "hurraa!", karjusid igasuguseid loosungeid, tantsisid ja laulsid kõva häälega kitarri ja lõõtspilli saatel igasuguseid laule. Sellest kisast ärkasid ka need haiged, kes alles suure vaevaga jäid magama.

Tükk aega me ei taibanud kuidagi, milles on asi. Esimesed mõtted viisid meid sellele, et metsavennad-bandiidid on otsustanud meie hospidali rünnata. Rezekne linnas oli varemgi kallale tungitud sõjaväe hospidalidele ja sellega sai tehtud neile palju pahandust ja ainelist kahju. Me arvasime, et nüüd on siis kord jõudnud meie hospidali kätte. Siis aga jooksis meie palatisse valveõde, kes valju häälega hõiskas: „Poisid, sõda on lõppenud, lülitage raadio sisse!" Me pole varem kunagi raadiot välja lülitanud ja see mängis niipalju kui ööpaevas saateid oli. Aga just tol õhtul tuli kellelegi pähe raadio kinni keerata ja sellepärast me ei kuulnudki saadet, mis algas öösel väljaspool saatekava. Nii on tavaliselt ikka, et just siis... Kui raadio sai sisse lülitatud, siis oli meie riigihümni meloodiat veel kuulda ainult viimaste helidena. Kuid sellest piisas selleks, et meile mõista anda, et midagi siiski on toimunud, sest tavaliselt sel kellaajal radio vaikis. Aga kui siiski midagi on toimunud, siis võis see tõesti olla ainult sõja lõpp. Me olime ju kogu aeg Nõukogude informatsiooni-büroo teadetega kursis ja eriti viimaste päevade andmed näitasid seda et sõda ei tohi enam kaua kesta, suur osa Saksamaa territooriumist oli purustatud, Berliin oli langenud, armee ja rahva seas võimutses paanika, aga meie väed muudkui tungisid peale ja sellega viisid selle hirmsa sõja lõpupoole. Ja nii see ka oli. Raadiost teatati, et sõda on lõppenud.

Algul ei osanud keegi meist olukorrale reageerida. Valitses vaikus, vaatasime teineteisele otsa ja siis tekkis meil alles esimene reaktsioon selle kauaoodatud ja raskelt saavutatud võidu puhul. Minu kõrvalvoodis lamas minutaoline ilma ühe jalata ja vigastatud teise jalaga minust ühe aasta võrra vanem Vanja Zotov, kes ei suutnud enda üle valitseda. Ta hakkas meist esimesena nutma. Kohe tema järel hakkas nutma ka teine, siis kolmas ja välgukiirusel olimegi kõik hüsteerilises seisundis. Keegi meist ei osanud sel rõõmsal, kuid raskel hetkel aru saada, kas selline seisund oli tingitud suurest rõõmust võidu puhul või oli see igaühel tema enda valust ja õnnetusest sõltuv. Muidugi võidurõõm oli suur, aga ega kahetsus oma raske saatuse pärast ka ei piinanud vähem hinge. Olime siis kõik veel noored ja noorus tahab ju alati elada. Isegi sõja ajal. Ja kui sõda jättis meile elu sisse, siis igaüks meist tahtis ju elada edaspidi tervena ja normaalse inimese elu. Aga kuidas hakkab kulgema elu invaliidina, seda ei osanud keegi meist ettekujutada. Millised huvid võivad tekkida, seda ka keegi ei aimanud ette. Ja kas me üldse suudame edaspidi oma eluga toime tulla?

Kuni võidupäevani ma suutsin ennast vaos hoida. Ma ei lasknud oma mõtetel kustutada elu- ja töötahet. Ma ai nutnud taga seda, mis ma olin juba kaotanud, vaid tahtsin säilitada seda, mis jäi alles. Ma unistasin elust, tulevikust, ma uskusin, et kõik saab olema hea ja ainult hea ning see hoidiski mind moraalselt vormis, see tugevdas minus tahtejõudu ja andis lootust paranemiseks ja edaspidiseks eluks. Räägitakse, et võitja poolel sõdivate sõdurite haavad paranevad kiiremini ja paremini kui kaotaja poolel sõduritel. Niisugune pidi olema moraalse faktori mõju. Kuid võidupäeval olin ma hüsteerikas võrdselt koos teistega.

Kui veidi aja pärast tuli hospidali juhtkond meid õnnitlema sõja lõppemise puhul, kutsus nende tulek meis esile teistkordse hüsteerika puhangu. Me ärritusime uuesti ja jälle hakkasid silmist jooksma rõõmu- ja leinapisarad läbisegi. Jälle oli nii mõnigi meist meeleheitel ning rahustada meid oli täiesti võimatu. Hospidali juhtkond ja raviarstid tänasid meid aktiivse osavõtu eest selles raskes sõjas. Nad püüdsid meid rahustada ning lohutada sellega, et maakeral on olemas veel õnnetumaid inimesi, kui meie oleme. Kuid mõistagi ei teinud nende sõnad kedagi meist rõõmsamaks. Kui nad lahkusid meie palatist, hakkasime vähehaaval rahunema ja veidi aja jooksul tekkis palatis vaikus. Päeva läbi püüdis igaüks meist olla oma mõtetes võimalikult üksinda. Me rääkisime omavahel vähe. Ma lamasin ja mõtlesin oma õnnetusele ja ka teistele kaaskannatajatele ning püüdsin aru saada, et see kõik oli juba muutunud paratamatuks ja sellega tuleb leppida. Meie olukorda raskendas ka see, et mitte ainult hingepiin, vaid ka pidevad tugevad valud ei andnud kellelegi armu. Meil kõigil oli paha olla. Väga paha. Hirmus paha. Ma ei hakka kirjeldama võõrast valu, sest seda jätkus mul endalgi küllalt, kuid alles siis kui ma veidi rahunesin maha ja suutsin uuesti koondada oma mõtteid, mõistsin ma esimest korda elus et maailmas on tõesti olemas selliseid õnnetusi, mille kurbust ei saa isegi pisaratega välja nutta. Jah, siis me teadsime hitlerlaste kuritegudest vaid nende sisu ja iseloomu poolest. Aga sellest jätkus, et mõista, milline murrang oli maakeral toimunud. Kuid juba pärast sõja lõppu, siis kui ajaloolased, majandus-, õigusteadlased ja teised teadlased-uurijad kogusid arvudes kokku andmed nende kuritegude kohta, sai sellest kurb statistiline aruanne.

Kuid sellest räägime juba järgmises peatükis.