Mälestused-Jutustused
Воспоминания/Рассказы
Memoirs/Stories

Alisa Gluškin (Straž)

(1909 - 2008)

„Lausa häbilugu..“

Kirja pandud suulise jutustuse järgi 5.4.2007 – М.R. – Мodiin, Iisrael

Vene keelest tõlkinud Julia Zautina

Esialgu meie perest.

Isa – Arie, muide minu lapselapselapse nimi on ka Arie. Ema – Feige Basse (Fanni), sündinud Bentsovitsch.

Minu õed ja vennad:

• Miśa (Moissei), vanem vend. Kui sakslased tulid, teda lasti maha otse politseijaoskonnas. Teine abikaasa oli tal eestlanna, tema siis rääkis. Aga naisel ei olnud võimalik midagi teha...

• Vera (Debora). Tal juhtus infarkt. Oli pensionär, aga töötas veel.

• Vulf. Ta poos ennast üles. Kui me Taśkendist tagasi Tallinna jõudsime, ta läks tööle. Seal teda sunniti ebaausalt töötama. Vend aga ei talunud seda. Tütar elab Tallinnas – Fenja.

• Anna (Totti). Ta oli abielus Jaśa Klompus´ega. Pärast lahutas temaga ja teine abikaasa oli tal väga hea inimene – ei mäleta ta nime [Dembo]. Goga, minu õepoeg - nad on kõik surnud, nii tema, kui ka tema abikaasa. Nende tütar elab Ameerikas. Aga Jaśal oli väga raske. Tal ei olnud ema, kes aitaks teda. Sõja lõpus me sattusime Taśkenti. Jaśa sõitis meie juurde. Mingit tööd ta ei saanud teha, oli haige. Nii nälgis… See oli nii kohutav. Pärast ta jõudis Eestisse tagasi ja suri Tartu haiglas.

• Mulja (Samuil) suri juba Tallinnas. Tal oli kurguvähk. Ta helistas meile haiglast ja ütles, et tahab kõikidega hüvasti jätta. „Varsti mind ei ole“.

• Zemmi (Zemah). Oli liuväljal ja kukkus seal. Ja tal tekkisid kohutavad maovalud. Ema läks temaga suurde Saksahaiglasse. Ema maksis kinni eraldi haiglapalati ja kõik haigla kulud, arst muudkui rahustas - kohe-kohe saab terveks. Totti oli siis juba abielunaine, ja Klompus, tema abikaasa, õppis Berliinis. Totti läks seal arsti juurde ja arst ütles „Tooge ta siia, me ravime ta ruttu terveks“. Ema muidugi koheselt sõitis Zemmiga Berliini, kuid arst ütles – te olete hiljaks jäänud. Magu oli juba mäda täis. Ta oli alles 12 või 15 aastat vana. Seal teda siis ka maeti.

• Źenja (Sofa). Temaga läks üldse rumalasti. Ta käis ühe sakslasest poisiga. Kui sõda algas, mina sõitsin esimesena ära, peale mind pidid sõitma ema isaga ja Źenja. Aga see poiss astus vagunisse ja ütles – „kuhugi sa ei lähe“, võttis kohvri ja Źenja, tobuke, järgnes talle. Ja muidugi, kui sõda algas, sattus Źenja laagrisse. Sealt ta saadeti veel kuskile…Ta oli nii energiline…

• Benjamin suri kohe, lapsena.

• Leja (Lena) suri 1993.a. jaanuaris. Esimene abikaasa oli tal Śein, teine Izrin. Leja pidi tulema meile Iisraeli, mina tulin siia 1992.aastal. Enne ärasõitu aga otsustas ennast natuke ravida, tal oli mingi ravikuur. Ja suri.

Vanaisa Movśa oli nn kantonist. Kahjuks, meil ei ole temast pilte, ainult minu pulma suur pilt. Vanaema nimi oli Reize. Tal oli, minu arust, kolm tütart ja kolm poega. Vanaisa Straź suri veel enne minu sündi. Ema rääkis, et ta väga armastas lugeda. Aga vanaema Reize ma mäletan hästi. Ta oli suurepärane naine. Alati toimetas, käed alati tööd täis. Ta elas oma tütre Sonjaga Maneeźi tänaval, meist eraldi.

Emapoolne vanaisa elas koos meiega. Tema perekonnanimi oli Bentsovitsch. Nad olid Valgast pärit. Vanaisa oli naljasoonega. Me elasime Maneeźi tänaval ja vanaisa hommikuti käis meil piiblit lugemas. Lihavõttel, kui ta pidi käed pesema, minu vennad ruttu-ruttu sirvisid raamatulehti, vanaisa aga luges edasi, nagu ei olekski midagi juhtunud. Ta elas meil kuni 99-aastani. Siis jäi haigeks ja minu tädi, ema õde, võttis ta enda juurde elama. Ei tea täpselt, kaua ta veel elas. Lastena käisime tal külas, talle nii meeldis, kui me tulime! Ema töötas kogu elu jooksul, ta tegi mütse. Tal oli oma töökoda. Sellepärast ta nõustuski, et vanaisa läheb õe juurde elama.

Isal olid suured võlad (ümberringi kõik olid sellised käpardid) ja ta oli sunnitud meie Maneeźi tänava maja maha müüma. Oma eestlasest sõbraga ta ostis suure maja Maakri,2 tänaval.

Isal oli seal valmisrõivaste kauplus, samas müüdi ka meestele igasuguseid mütse. Alumisel korrusel oli kauplus, üleval oli ema töökoda. Ema oskas kõike teha. Ja nii korralikult, et tema tehtud mütsid olid alati nõutud kaup. Ma mäletan kuidas keegi tuli Saksamaalt ja tõi sellise valge suvekaabu. Ema käskis talt selle ära osta ja hakkas tootma samasuguseid. Ja teenis selle pealt nii palju raha! Kõik soovisid suvel sellise valge kaabu pähe panna!

Mina õppisin Venekoolis, see oli suur maja Narva mnt-l. Me kõik õppisime seal. Juudikooli siis veel ei olnud. Minuga ühes klassis õppis Sonja Kirsner. Ma hästi mäletan – seal oli suur aula, ja hommikuti pidid kõik palves seisma. Ja kui tuli aeg põlvili laskuma, siis kõik juudid jäid ikka seisma [naerab]. See pilt jääb mu silmi ette nii kaua, kuni hingan, iialgi ei unusta!

Hiljem alustati korjandus juudikooli ehituseks. Ma tean et minu isa annetas heldel käel. Lõpuks kool sai valmis. Uus häda – kooli vaja lapsi! Ma mäletan kuidas käidi kodudes anumas lapsi juudikooli üle viima. Minu vanemad vennad ja õed õppisid viimastes klassides, neid jäeti venekooli. Minu, Źenja ja Zemmi suhtes isa otsustas…või siis ema…ei tea kes, vist ikka ema, ta oli rohkem religioosne – meie kohta otsustati et peame juudikooli minema. Meilt ei küsinud keegi, vanemad otsustasid. Ma olin siis 15-16-aastane.

Esialgu oli hirm nii suur – venekoolis tüdrukud õppisid eraldi, siin aga poisid ja tüdrukud pidid koos istuma. Oli palju poisse, keda ma ei tundnud. Seal ma sain oma tulevase abikaasaga tuttavaks… Seal olid Maks Besprosvanie, Rohlin, Samuil Kleimin, Temin, Samuil Lopavok. Tunnid olid vene keeles, aga oli ka vanaheebrea keele tund. Õpetaja nimi oli Źitomirski. Tõime talle palju „tsores“ – muresid. Õppida oli raske, selline pinge, tunni alguses käed lausa värisesid. Aga õpetaja oli väga lahke ja tore inimene. Ma olin nii vallatu ja mind tihti kästi koridori minna. Ükskord terve klass kirjutas Rohlinilt maha, ja kui õpetaja klassi tuli, siis ta tõusis ja ütles : “Härra õpetaja, kõik kirjutasid minult maha.“

Meil oli tore elu. Nende poistega ajapikku saime sõpradeks. Mina elasin Maneeźi tn-l, meil oli suur elutuba, seal seisis klaver. Üks poiss Muller, kes oli meist vanem ja õppis teises koolis, oskas suurepäraselt klaverit mängida. See oli aeg, kus hakkasime poiste vastu huvi tundma. Mina oskasin tantsida ja ei hakka ennast kiitma, aga poistele jalgu keerutama õpetasin mina. Moissei [tulevane Alisa abikaasa - Moissei (Ovsei) Gluśkin] ja Samuil Lopavok´iga olid oma vahel suured sõbrad ja me olime alati koos. Aga Panja Sverdlova, kes oli minu parim sõbranna, oli väga tagasihoidlik, häbelik ja tantsupõrandale teda pidi vägisi lükkama. Moissei oli juba siis armukade ja ei lubanud kedagi mulle ligi. Ta jõudis koolist koju, nad elasid Tartu mnt-l, viskas koolikotti nurka ja kohe tuli meie poole.

Tantsimas käisime juudiklubis. Klubi perenaine oli keegi Perlman, väga energiline naisterahvas. Tal oli söögilett ja söökla. Seal käidi kaarte mängimas, ping-pongi… Perlmanil oli kaks lühemat kasvu poega. Nad ei olnud abielumehed ja elasid koos emaga.

Narva mnt-l oli veel Bjaliku klubi. Seal me ei käinud. See oli rohkem sionistide klubi, religioosne. Ainus kord ma olin seal oma pulmapäeval 1933. aastal. Seal oli suur aula ja palju ruumi, selle tõttu pulmad pidasime seal.

Peale pulmi tantsupeod tuli unustada, abikaasa oli väga armukade. Aastaid hiljem sõitsin tuusikuga Kislovodskisse. Veronika oli juba suureks kasvanud. Saatsin abikaasale sealt kirju, tema aga aina kahtles: „Miski on seal viltu, kas tal ei ole seal kavaleri…“

Minu vennal Miśal oli oma kauplus. Isa korraldas talle. Miśa oli imekaunis poiss, ja ta oli… kord talle meeldis üks tüdruk, siis teine… Ta oli selline lõbutseja. Ja tal kassas istus iga kord uus tüdruk. Aga minu ema oli väga range, ta ütles: „Kassase istub Alisa. Kas tahad või ei, aga nüüd kassase jääb Alisa.“ Ja kui ma kassase istusin, tüdrukud hakkasid käima korda mööda, üks tuleb, siis teine. Vend palub: „Anna mulle natuke raha“. Mina aga vastan: „Kui ema lubab, siis annan, muidu ära küsi!“ Nii need tüdrukud kadusid. Pärast ta abiellus Frida Rubanovisch`iga. Nii kaunis naine oli! Aga ikka kõik naised rippusid talle kaela, enamasti eesti naised.

Frida jättis ta maha, neil oli poeg, me kutsusime teda Bubake [Josif]. Bubake langes sõjarindel.

Minu õde Totti oli Jaśa Klompus´ega abielus. Neil sündis poeg Goga. Ta oli päris pisike, kui vanemad lahku läksid. Totti läks jälle mehele [Dembo´ga] ja sõitis Riiga, Goga aga jäi meile elama, vanaema Fanni´ga. Ta oli nii tore musirullike, mitte kunagi ei jäänud jalgu. Mõistate ju, kolmeaastane poiss, nõuab tähelepanu… Aga Goga oli nii armas! Kui juba mina mehele läksin, siis võtsime Goga endale, ta käis koolis juba. Hiljem Totti tuli talle järgi ja viis ta endaga kaasa. Goga võttis naiseks Moskvast pärit tüdruku – Leena – ja sõitis temaga sinna elama. Kui ma sain teada Goga surmast, ma nutsin nii suure häälega! Ta oli pojaks mulle. Nende lapsed Ariana ja Miśa elavad Ameerikas.

[ Veronikale (tütrele): „Ma ei saa aru, miks ei tooda meile kohvi?“]

Tihti me käisime Suures Saalis [„Estonia“ teater] kontsertidel, käisime külas. Sõbrutsesime Mirjam ja Josef Uzwanski´ga ja tihti külastasime neid. Uzwanski´te koduuksed olid alati sõpradele avatud, maja oli külalisi täis. Mirjam alati helistas mulle, muudkui aga kutsus külla. Mirjam´iga saime väga suurteks sõbrannadeks. Panja Sverdlova, minu parim sõbranna kooli ajast, sõitis Palestiinasse. Mirjam oli väga tore inimene. Minu õde Totti [Anna] elas nendega ühes majas mingi aeg.

Ja siis algas sõda. Anna ja Veera töötasid sõjaväekomissariaadis ja korraldasid nii, et mina koos tütre Veronikaga sain esimesena ära sõita. Moissei pidi veel siia jääma. Pärastpoole , tänu sõjaväekomissariaadile, neil õnnestus kõikidel ära sõita – isa, ema, minu abikaasa Moissei, Veera, Anna. Kokku saime Uljanovskis ja sealt juba edasi Taśkenti. Sõitsime kaubavagunis - 20 inimest, ja kõik 10 last olid haiged. Meid tõsteti Taśkendi läheduses rongist maha ja sinna me jäime elama. 1942. aastal Moissei läks sõtta, aga septembris 1944 me olime juba Tallinnas tagasi.

Mirjam Uzwanski koos Hanni ja Karmellaga [tütred] elasid koos meiega Tartu mnt-l, seal oli kaks tuba. Üks päev Mirjam ütleb mulle: “Minu vend leidis endale töö ja lubas ka mind sinna aidata. Ma palusin ka sind meeles pidada.“ Ja me läksime koos ennast tööle vormistama. See suur maja oli „Tööjõureservid“. Mirjam sai kohe raamatupidaja koha, mina aga nii pabistasin - äkki ei võeta… Ülemuseks oli Venemaalt pärit eestlane. Tema eesti keel ei olnud juba nii hea. Ja ta kohe küsis: „Kas räägite eesti ja vene keelt? Siis vormistage ennast kohe tööle“. Nii minust sai sekretär, 20 aastat ühel kohal. Sealt läksin ka pisut varem pensionile, ema vajas hooldamist.

Abikaasa demobiliseerus 1945 aastal oktoobris või novembris. Töötas Maardu kombinaadis. Vara hommikul ärkas ja kell kuus sõitis tööle bussiga.

Nii me elasime oma elu. Ma võin ainult öelda, et ma olin väga õnnelik inimene ja mu elu oli õnnelik. Mul oli hea abikaasa, me kunagi ei tülitsenud temaga, meil sündis hea tütar.

Pere oli nii suur ja mina ainus jäin elama. Lausa piinlik! Mulle meeldib midagi teha, mulle meeldib töötada, aga lapsed ütlevad mulle – mine vaata televiisorit! 98 aastat – lausa häbilugu!