2021. aastal möödub 100 aastat Tallinna juudi spordiseltsi „Makkabi“ registreerimisest. Sellele tähtpäevale on pühendatud näitus Eesti Juudi muuseumis. Näitus on tinglikult jaotatud kaheks osaks: organisatsioonilised asjad ja inimsaatused.
Näituse esimeses osas võib näha Eesti juudi spordiorganisatsioonide tegevuse algusperioodi siiani avaldamata dokumente. Kuni 1917. aasta revolutsiooniliste sündmusteni oli sport juutidele praktiliselt keelatud. Ajutise valitsuse otsusega likvideeriti juutide asumisala ja võrdsustati juudid õigustes teiste kodanikega Venemaal, kuhu tol ajal Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid. Säilinud on 31.07.1917 dateeritud dokument, kus on esmakordselt mainitakse juutide spordiorganisatsiooni olemasolu Valka linnas (hiljem jagatud Läti Valkaks ja Eesti Valgaks). Tollal paiknes linnas Venemaa 12. armee staap, kus teenis palju juute. Nad aitasid kaasa Valka väikse juudi kogukonna seltskondliku elu elavdamisele. Eriti suure aktiivsusega paistsid silma Valga linnakooli juudi õpilased, kes lõid oma spordisektsiooni. Selle järgnevad sündmused (Saksa okupatsioon, iseseisvusesõda) takistasid sporditegevuse arengut. Alles aastal 1920 loodi oma Valga spordiselts „Makkabi“, kuid Valga juudi kogukonna vähesuse tõttu tegutses see lühikest aega.
Näitus annab võimaluse tutvuda Eesti juudi spordi korralduse bürokraatlike toimingutega. Seadusekuulekate kodanikena täitsid Eesti juudid spordiseltside loomisel kõiki vajalikke protseduure. Näitusel saab näha Tallinna ja Narva juudi spordiseltside „Makkabi“ registreerimisdokumente. Kui Tallinnas edenesid kõik toimingud sujuvalt, siis Narva juutidele jäi see päris pähkliks. Narva heebrealaste spordiseltsi „Makkabi“ (niisugune nime kandis selts) registreerimise esimene katse ebaõnnestus, sest tuli kõrvaldada puudused põhikirjas. Kõik need dokumendid annavad meile võimaluse tutvuda tollaegsete reaalsete sündmustega. Me näeme nende inimeste nimesid ja aadresse, keda volitati läbi viima seltside registreerimisega, milliseid toiminguid pidid nad läbi viima , et saada juudi spordiseltsidele juriidiline staatus.
Materjalid Eesti juudi sportlaste saavutustest aastatel 1917-1940 on esitatud Eesti Juudi muuseumi ekspositsioonis ja veelgi suuremas mahus Eesti juutide arhiivi veebilehel. Siiski on näitusel esitatud kaks näidist, kuidas kohalikud ajalehed kajastasid Tallinna ja Pärnu „Makkabi“ seltside omavahelisi võistlusi.
Teise maailmasõja algus, baaside leping ja Eesti okupeerimine NSV Liidu poolt mõjutasid oluliselt spordiseltside tegevust. Seda näitab, kuidas Tallinna spordiselts „Makkabi“ proovis veebruaris 1940 viia sisse põhikirja redaktsioonilisi muudatusi, kuid sai eitava vastuse kaitsekorra kehtivuse tõttu.
Näituse teine osa on pühendatud juudi spordiorganisatsioonidega seotud isikute saatusele. Eesti juutidel oli kombeks vältida aktiivset osalemist Eesti riigi poliitilises elus, kuid kogukonna sees oli poliitiline spekter väga kirju. Näitusel on esitatud juudi noorsoo kultuur-spordi ühingu „Brit Trumpeldor“ (Trumpeldori liit ehk Beitar) registreerimise dokumendid. Nimetatud organisatsioon oli tihedalt seotud revisjonistlike sionistide liikumisega, mille peaideoloogiks oli tuntud maailma sionistliku liikumise tegelane Zeev Žabotinski. Beitari eesmärgiks oli juudi noorsoo mitmekülgne vaimne ja füüsiline arendamine Erets-Iisraeli ehk Briti mandaadi all olevasse Palestiinasse emigratsiooni ettevalmistamiseks. 30-ndate aastate lõpuks ühingu liikmelisus vähenes, mistõttu otsustati ühing likvideerida veel Eesti Vabariigi seaduste alusel. Näitusel on näha, kuidas muutuvad reeglid nõukogu võimu kehtestamisega. Ühingu Beitar viimane esimees Tuvija Majofis püüab viia likvideerimist lõpuni, kuid talle antakse hoopis korraldusi anda ühingu inventar üle Beitari ideoloogilistele vaenlastele – komnoortele.
Eraldi stend jutustab Tuvje Majofisi perekonna saatusest. Ta arreteeriti 1941. aasta juuni alguses. Pärast peksmist ja piinamist saadetakse ta Venemaale Kirovisse, kus talle määratakse 10 aastat vangistust ja 5 aastat asumist. Õnneks Beitari laagrites saadud sportlik karastus ja vastupidavus ning mõnikord vedamine aitasid tal ellu jääda, tulla hiljem Eestisse tagasi ja 1975. aastal kolida Iisraeli, kus ta elas kuni elu lõpuni. Traagiliselt kujunes aga tema vanema venna ja vanemate saatus. Kõige pealt kadus Patarei vanglasse vanem vend Mordhe, kes vabatahtlikult ilmus politseijaoskonda palvega ennast registreerida. Hiljem võetakse oma kodus kinni tema isa Leib, kes olevat ennast oma kodus varjanud. Lõpuks peeti kinni ja saadeti Harku koonduslaagrisse ta ema Basse, kes püüdis esitada kaebuse tema korterist vara ära viinud Saksa sõdurite peale, kuid selle asemel sai teada, et tema poeg on maha lastud. Neile kõikidele pandi süüks juudi rahvust. Asjaolu, et Tuvija Majofis oli represseeritud kommunistide poolt, neid ei aidanud.
Näituse viimane teema on pühendatud sõjaeelse Eesti ühe tuntuma motosportlasele Savel Kletskile ja tema perekonnale. Riias sündinud S.Kletski oli Eesti motospordi üks loojaid. Ta oli mitme maa- ja rahvusvaheliste võistluste võitja, talle kuulub mitu külgkorviga mootorratta võistluste Eesti rekordid. Eesti spordi biograafilises leksikonis aastal 1937 on talle pühendatud artikkel, kus on ka mainitud, et osaleb aktiivselt „Makkabi“ seltsi tegevustes. Eesti ajalehed kajastasid tema saavutusi mitu korda. Aastal 1936 viibis ta pealvaatajana Olümpiamängudel Berliinis, kuhu ta jõudis eestlaste mootorratta rühma sõiduga. Võib ainult oletada, miks tal ei õnnestunud oma pere evakueerida Tallinnast enne sakslaste tulekut, sest ta pidi oma silmaga nägema, mis toimus Saksamaal natside võimu all. Pärast sõja algust mobiliseeriti ta punaarmeesse. Tema naine Bella arvas, et ta viidi Venemaale koos taanduva punaarmeega. Paraku oli tema saatus teistsugune. S. Kletski jäljed ilmuvad välja Kuressaares Saaremaal, kus novembris 1941 lastakse ta maha märkega „juut“. Tema Helsingis sündinud naisel Bellal koos 6-aastase pojaga Leo õnnestus vältida arreteerimist kuni 1942.aasta aprillini, kui praktiliselt kõik Eesti juudid olid juba mõrvatud. Stendil eksponeeritakse Bella koduabilisele adresseeritud kirja koopiat palvega hoolitseda tema poja eest, kuid juba järgmisel päeval viiakse väike poiss Patarei vanglasse. Näituse viimane dokument on raport Bella ja Leo Kletski pidamisest vanglas, mille peal on märge „eksekuteeritud“. Leost sai üks 130 Eesti juudi lapsest, kes mõrvati holokausti ajal. Kletski, Majofisi ja paljude teiste holokaustis mõrvatud perekondade nimesid saab näha Eesti Juudi Muuseumi mälestusgalerii stendidel.
Savel Kletski jättis oma jälje ka Tallinna kaardil. Tema aktiivse osavõtuga rajati 1934. aastal Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada. Sõites sel rajal meenutage S. Kletskit, kes on palju panustanud Eesti motospordi arengusse, kuid kaotanud oma elu spordikarjääri tipus ainult selle pärast, et ta oli juudi rahvusest.
Möödunud sajandi 90-ndatel taastati spordiseltsi „Makkabi“ tegevus Eestis. Juudi sportlased kannavad väärikalt edasi oma eelkäijate „Makkabi“ traditsioone.
