„Ma kasvasin üles eestlaste seas maal, Kõue külas, praeguse Harju rajooni kaguosas, kus elas meie perekond. Minu isa oli seal plekisepaks. Mäletan selgesti esimest koolipäeva Kõue Ministeeriumikoolis. See oli käesoleva sajandi algaastail. Õpetaja viis mind klassi, tõstis lauale (ma olin väikest kasvu) ja näitas mind nagu mingit imelooma: „Lapsed, vaadake, see on juut!““ – nii on oma lapsepõlve meenutanud Ester Žitomirski (1897–1985).
Kui 20. sajandi algusaastail teadsid eestlased juutidest veel üsna vähe (eriti maapiirkondades), siis 1920-30ndateks aastateks oli olukord teine. Juudid moodustasid ka siis vaid 0,4% Eesti rahvastikust, kuid iseseisva Eesti ja juudi kultuurautonoomia kontekstis oli neist saanud aktiivne, elujõuline ja Eesti kultuuriga kohanenud kogukond, mida iseloomustas linnastumine, kõrge haridustase ja mitmekeelsus.Kodus räägiti sageli jidišit, palvetati heebrea keeles, haridus omandati vene või saksa keeles ning tööelus ja suhtluses kohalikega kasutati eesti keelt.
Üldjoontes võiks öelda, et Eesti juudi kogukond esindas korraga nii Lääne- kui ka Ida-Euroopa juutlusele omaseid jooni: siin hoiti idajuutlusele omaselt kinni oma juudi identiteedist ja räägiti jidišit, kuid oldi samal ajal läänejuutlusele omaselt moderniseerunud, suuresti ilmalikud, akultureerunud. Kuid akulturatsioon ei tähendanud omakultuurist loobumist. Vastupidi juba olemas olnud kultuuritegevus elavnes ja mitmekesistus kultuurautonoomia perioodil veelgi.
Vaatamata kogukonna väiksusele oli Eesti juutide kultuurielu erakordselt aktiivne. Eesti esimesel iseseisvusperioodil tegutses siin üle 40 erineva juudi seltsi, ühenduse ja organisatsiooni.
Sh kirjandus- ja kultuuriseltsid, millest vast kõige tuntum ja tegusam oli Tallinnas kultuurielu keskuseks kujunenud Chaim Nachman Bjaliku nimeline Juudi Kirjanduslik-Dramaatiline Selts ehk lihtsalt Bjaliku selts, kus korraldati kirjandusõhtuid, loenguid, kontserte, teatrietendusi ja nn „elava ajalehe“ õhtuid. Viimased olid tollal väga populaarsed segavormis kultuuriõhtud, kus loeti publitsistikat, esitati lühiettekandeid, följetone ja muusikalisi palu. Näiteks 1930. aastal toimus Bjaliku seltsis 14 „Elava Ajalehe“ õhtut, mille jooksul esitati kokku 64 artiklit 28 erineva esineja poolt. Sarnaseid elava ajalehe õhtuid korraldas Tartus näiteks Tartu Juudi Kultuuriselts „Fraint von Jidish“. Tallinnas ja Tartus tegutses ka juudi töölisi, käsitöölisi ja töötavat haritlaskonda ühendav selst „Licht“.
Lisaks tegutsesid hariduse edendamisega tegelevad seltsid (Heebrea vanemate ühing „Achtus“), üliõpilasorganisatsioonid; sionistlikud organisatsioonid (koos noorte- ja naisliikumisega), mis moodustasid kolmandiku siinsetest juudi organisatsioonidest – kusjuures Eestit väisasid ka sionistliku liikumise eestkõnelejad nagu Žabotinsky ja Ben-Gurion - , spordiklubid (viies Eesti linnas tegutsenud Makabi, tennis, bridž), draamaringid, erialaseltsid (Juudi Kaupmeeste ja Töösturite Selts, Tartu Juudi Arstide Selts), heategevusseltsid. Lisaks tegutsesid koolid, raamatukogud ja usuühingud ning perioodiliselt ilmusid ka vene- ning jidišikeelsed ajalehed.
Kõneka nimekirja vahetult enne kultuurautonoomia likvideerimist Eestis tegutsenud juudi seltsidest leiab nende sulgemisotsusest 1940. aastal. Veelgi kõnekam on, et ettepaneku nende sulgemiseks tegi kultuurselts „Licht“, mille liikmed valiti 1940. aastal viimasesse juudi Kultuurnõukogusse, mis tuli kokku üksnes ühel korral ja seda selleks, et teha ettepanek juudi kultuuromavalitsuse likvideerimiseks. Kuid ärgem rutakem ajas ette.
Juudi kultuurautonoomia 10. aastapäeva juubelialbumist leiab kaks kõnekat tsitaati Eesti riigimeestelt. Haridusministri abi H. Mikelsaar sõnas 1926. aastal: „Teie kultuurrikkus on meie kultuurrikkus.“ Ja koolinõunik J. Grüntal tõdeb 10 aastat hiljem, et palju on tehtud, aga teha on veelgi ja tõstab esile rahvuskeele küsimuse lahendamist.
Ja just neist kahest – kultuurist ja keelest – tahaksingi ma täna veidi kõneleda. Ehk ühelt poolt sellest, kuidas keel oli eesti ja juudi kogukonna vaheliseks kultuurisillaks ja samal ajal juudi kogukonna siseseks tüliõunaks.
1937. a Uudisleht kirjutab: „Üsna avar kultuurautonoomia ja eestlaste sallivus nii juutide kui ka teiste vähemusrahvuste vastu, on juute sõbralikumalt häälestanud eesti asjade ja töö vastu, nagu seda sageli ei saa märkida meie teiste vähemusrahvuste kohta.“ Seda hoiakut iseloomustab hästi ka Josef Gurevitši koostatud palve Eesti Vabariigi 20. aastapäevaks. Kuid veelgi paremini iseloomustab seda juutide elav huvi eesti keele ja kirjasõna vastu.
Nii jätkab sama leht tõdemusega, et „Eesti juudid ei tegele ainult äriga ega „veereta sõrmede vahel kroone“, vaid „veeretavad ka värsse ja peavad koosolekuid eesti kirjanduse üle“.“
Keel ei olnud Eesti juutide jaoks ainult identiteedi küsimus, vaid ka kultuurisild erinevate kogukondade vahel. Üheks tähelepanuväärsemaks näiteks sellisest sillarajajast oli Hermann Bant. Leedus sündinud Bant tuli 14-aasasena Eestisse, omandas siin ruttu eesti keele , abiellus eestlannaga, osales vabatahtlikuna Vabadussõjas ja töötas hiljem pangaametnikuna. Oma vaba aja pühendas ta eesti kirjanduse tutvustamisele juudi lugejatele. Ta kirjutas Riia, Vilniuse, Kaunase ja Varssavi juudi väljaannetele ülevaateid eesti kirjandusest ning tõlkis jidiši keelde Tammsaare „Juuditi“, mida püüti koguni New Yorgi juudi teatri lavale saada. Tema 1927. aastal Riia ajalehes „Frimorgen“ ilmunud artiklid olid esimesed põhjalikud käsitlused eesti kirjandusest juudi lugejale.
Lisaks pidas eesti kirjandusest referaate ja tõlkis nende teoseid ka dr. Boris Mirwits (nt A. Mälgu romaan „Õitsev meri“ ja O. Lutsu „Soo“, referaate ilmunud A. Gailiti „Isade maa“, M. Metsanurga „Jäljetu haua“ ja E. Krusteni novelli „Sada halli juust“ kohta)
Ka juba ettekande alguses mainitud Ester Žitomirski tegutses aktiivse kultuurivahendajana, tõlkides ka juudi autoreid eesti keelde. 1923. aastal ilmus tema tõlkes I. L. Peretsi novellikogu „Aadam ja Eeva“, mis oli esimene raamatuna ilmunud juudi kirjaniku teos eesti keeles. Žitomirski tõlkis ka näidendeid (H. Leiviku „Käitis“ Töölisteatris) ning kandis jidiši keelde Marie Underi, Tuglas ja Visnapuu luulet. (Käsikirjad kadunud) Eesti kirjandusest kõneldi ka juudi seltside koosolekutel, kus lisaks esinesid aegajalt ka Eesti kirjaniku, nt Eduard Hubel ja Bernhard Linde esinesid Bjaliku seltsis. Tartu juudi seltsides käis sageli esinemas keeleteadlane Paul Ariste, kes valdas jidišit ja heebrea keelt ning kaitses avalikult jidiši õigust olla täisväärtuslik kultuurikeel.
Näited H. Banti kirjutistest. Paremal ülevaade eesti kirjandusest Riias ilmunud jidišikeelses ajalehes Frimorgen (1927) ja vasakul Varssavis välja antud ajakirjas Literarischer Bletter (1937) ilmunud tõlked Gustav Suitsu „Pöörased“ ja Lydia Koidula „Eesti muld ja Eesti süda“
Märkimist väärib seegi, et ka Kalevipoeg on saksa keele (Carl Reinthal) vahendusel B. Raskini poolt juba 1922 jidišikeelde ümber pandud ning Paul Ariste on seda tõlget 1926. a kuukirjas „Eesti kirjandus“ ka arvustanud ja analüüsinud.
Esmakordselt aastal 1933 Tartus kultuuriseltsis „Frajint fun jidiš“ ja aasta hiljem Tallinnas Bjaliku seltsis peetud jidišikeelses kõnes taunib Ariste juutide keelelist assimilatsiooni Ariste ja ütleb: „Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen teile, et eestlaste jaoks on mõisted „jidiš“ ja „juutlus“ palju tihedamalt seotud, kui juutide endi jaoks. […] Ilma keeleta ei saa eksisteerida oma kultuur, ega ole just palju võimalusi iseseisvalt elada.
Juba veel enne kultuurautonoomia loomist oldi juudi ringkondades teadlikud keeleküsimuse olulisusest, nagu näitab 1926. a veebruaris Päevalehes ilmunud artikkel „Kohaliku Juudi seltskonna päewamured“, milles üks silmapaistev juudi seltskonnategelane, kelle nime ei nimetata, rõhutab, et rõhutab, et Eesti juudid olid kiiresti eestistumas – paljudes peredes räägiti juba eesti keelt ning sagenesid segaabielud eestlastega. Samuti märgitakse, et Eestis ei esinenud riiklikku antisemitismi ja olemasolev olukord võimaldas juudi kultuuril vabalt areneda. Autor leiab, et kultuurautonoomia vajadus tuleneb pigem naaberriikide juutide ootustest kui kohaliku kogukonna enda soovist. Lisaks kardeti, et autonoomia tooks kaasa uusi keerulisi probleeme ja rahalisi kohustusi, ilma et see annaks olulisi eeliseid.
Kui Haridusministeerium jäi asja suhtes läbivalt neutraalsele positsioonile, tõdedes, et heebrea ja juudi keeli tuleb mõlemaid lugeda Juudi rahvuslikeks keelteks ja juudi õpilaste emakeeleks tuleb pidada seda keelt, mida õpilaste vanemad ise õpilaste emakeeleks nimetavad, siis juutide endi hulgas asi nii lihtsalast ei läinud, sest erinevalt suure juudi kogukonnaga riikidest, käis Eesti juudi kogukonnale üle jõu paralleelselt heebrea, jidiši, eesti vm keelega juudi koolide ülalpidamine.
Kultuurautonoomia siiski loodi ja seevõimaldas arendada juudi haridust, kultuuri ja seltsielu. Kuid samas tõi see teravalt esile kogukonnasisese konflikti heebrea ja jidiši keele pooldajate vahel. Keeleküsimus ei olnud Eesti-spetsiifiline, vaid liitis meie juudi kogukonna laimeasse üle-Euroopalisse keeltülisse, mida on mõnikord koguni keelesõjaks nimetatud. Nimelt jagunes juudi rahvuslik liikumine 20. sajandi alguses kaheks peamiseks suunaks: sionistideks, kes pooldasid juudi riiki Palestiinas ja heebrea keele taaselustamist, ning jidišistid/autonomistid, kes rõhutasid juutide kultuurautonoomiat diasporaas ja jidiši rolli rahvakeelena. Heebrea ja jidiši vaheline „keelesõda“ peegeldas kahte erinevat nägemust juudi rahva tulevikust: kas tulevik peitub rahvusriigis ja uues „heebrealases“ või diasporaa kultuurilises jätkusuutlikkuses. Sionism jagunes omakorda mitmeks vooluks (poliitiline, revisionistlik, sotsialistlik, religioosne jm) ning ka Eestis tegutsesid sionistlikud organisatsioonid ja noorteliikumised.
Mõlema leeri esindajad olid algusest peale esindatud ka Eesti juudi kultuurinõukogus, kus sionistid/hebraistid, mis tähendas juba eos tuliseid vaidlusi keele ja hariduse teemal.
Nii pole imestada, et esimese Kultuurnõukogu avakoosolekul, mis peeti 6. juunil 1926 tekitas kõige tulisemaid vaidlusi just õppekeel küsimus juudi koolides või nagu Eesti uudislehed teatasid „kestsid ägedad waielused selle üle, kas Juudi koolides õppekeeleks wõtta Hebrea wõi Juudi keel (shargon). Tehti kolm ettepanekut: esimene otsustada küsimus üldise hääletamise teel kogu Juudi vähemusrahvus hulgas, teiseks wõtta õppekeeleks Hebrea keel ja kolmandaks wõtta tarwitusele Juudi keel. Hääletamisel wõeti wastu teine ettepanek, nii et Juudi vähemusrahvuse koolides hakatakse õpetust andma Hebrea keeles“.Läbi läinud ettepaneku täpne sõnastus kõlas aga nii: „K.nõukogu kahetseb kunstlikult sünnitud juudi rahva jagamist kahte leeri – hebraistid ja jidišistid ning tunnistab, et mõlemad osad meie kultuurist on meile kallid. Kuid välja minnes kindlatest põhimõttetest ja praktilistest asjaoludest: uutes koolides õppekeeleks heebrea, tegutsevates üleminek heebrea keelele, samas tähtsal kohal juudi keele ja kirjanduse õpetamine.“
Kooliküsimus jäi kultuurvalitsuse jaoks lõpuni kõige teravamaks: peavalu valmistas nii koolide rahastamine, vanemate vähene soov oma lapsi juudi kooli panna ja õppekeele küsimus, mis ähvardas koole politiseerida. Sisuliselt valitses Eesti juudi koolimaastikul olukord, kus sõltuvalt koolist ja õppeastmest oli tegelikkuses õppekeeleks kas jidiši, heebrea või vene keel ja teatud õppeainetes ka eesti keel: heebrea keel sai õppekeeleks küll samal aastal loodud Valga Juudi Algkoolis, ent juba varem tegutsenud Tartu ja Tallinna juudi koolides oli asi palju keerulisem.
Vaatamata Kultuurnõukogu 1926. aasta otsusele toimus Tartu alg- ja keskkoolis õppetöö valdavalt jidiši keeles, mille peamiseks konkurendiks näis olevat hoopis saksa keel, sest erinevalt Tallinna juutidest, kelle kodukeel oli jidiši kõrval suuresti vene keel, rääkisid paljud Tartu juudid kodus saksa keelt. Nii palusid mitmed Tartu juudisoost kodanikud linna koolivalitsuselt luba oma lapsi Saksa kooli panna. Juudi kooli ei tahtnud nad oma lapsi saata sellepärast, et lapsed ei mõistvat juudi keelt.
Haridusministeerium jäi ametlikult neutraalseks ning tunnustas mõlemat juudi rahvusliku keelena. 1929. aastal kirjutas hariduskomisjoni esimees Nikolai Kann Päevalehes avalikult jidišistide toetuseks. Tema argument oli lihtne: nagu eestlaste emakeel ei ole muistne tuurani keel, vaid eesti keel, nii ei ole juutide emakeel heebrea, vaid jidiš. Kultuurnõukogu esimehe Aisensdati vastusest aga selgub, et enamuse tahe on siiski heebrea keel ja mitut eri õppekeelega kooli, on samas linnas rakse ülal pidada.
Samas ütleb Juudi kooliorganisatsiooni eesti- ja saksakeelne reklaamleht aastast 1930 „et „kes oma lastele loomuliku ja terve kasvatuse anda püüab, kes nendest elule ettevalmistatuid ja kasulikke kodanikke teha tahab, neid mitte eemaldades oma rahvaperest – saadab neid ainsasse oma kooli (= jidišikeelsesse). Ainult koolis kus emakeeles õpetatakse, võib mainitud ülesanded saavutada […] eriline tähelepanu on pandud eesti ja saksa keele õppimise peale
Lõpuks kokkulepe siiski saavutati ning alates 1931/1932 õppeaastast liideti juudi erakool juudi gümnaasiumiga ja tekkisid paralleelklassid: heebreakeelsed A-klassid ja jidišikeelsed B-klassid. Kuna õpilased pidid kooli lõpetama selles keeles, milles nad olid alustanud oli juudi Gümnaasiumis korraga õppekeelena kasutusel nii heebrea, jidiši kui ka vene keel. Paralleelklasside õpilased said hästi läbi, kuid näiteks Liya Kaplan ütleb oma mälestustes, et Heebrea kooli õpilased leidsid alati võimaluse näitamaks, et nemad on need tõelised juudid ja teised jidišistid. Gurin-Loovi sõnul olid heebrea õppekeelega klasside õpilased enamasti sionistid ja kuulusid sionistlikesse noorteorganisatsioonidesse (sotsialistliku kallakuga Hašomer Hatsair ja parempoolsem Beitar), jidišis õppinud koolilapsed jäid aga sionismi idee suhtes neutraalseks või olid koguni selle vastu.
Keeletüli kulmineerus 1931. aasta detsembris, kui Tallinna külastas kuulus juudi luuletaja Chaim Nachman Bialik (pildil keskel).
Hebraistina tuntud Bialik esines 16. detsembril 1931 Juudi Gümnaasiumis jidišikeelse kõnega „Juutide keeleküsimusest“ (Di sprahn frage bai jidn), milles ta väitis, et heebrea keel on säilinud läbi aegade, samas niinimetatud juudi kõnekeeled aga hääbunud, et jidiš on oma rolli täitnud ja peab juudi Palestiina olemasolu ajastul välja surema. Kolmekeelsuse kohta ütles ta üsna teravalt: „On olemas dubnovistid ja folkistid, kes arvavad, et rahvas peab oskama kolme keelt: jidišit, heebrea keelt ja riigikeelt. Talmud jutustab, et Moosese ajal elas loom kellel oli kaks selgroogu. Ma ei tea, mis loom see oli. Arheoloogid pole teda leidnud ja zooloogias teda ka ei esine. See oli vaid ime, kahe selgrooga loom suri välja. Aga kolme selgrooga looma pole olnudki. Loodan, et heebrea keel jääb, nagu ta oli, juudi rahva ainsaks selgrooks.“
Lisaks leidis Bialik, et juudi koolis ei ole kohta ei saksa ega vene keelele (ehk kui ei õpita emakeeles, siis vähemalt peaks õppima riigikeeles ehk eesti keeles) ja et õpilased peaksid selles osas nii koolis kui ka kodus resoluutsed olema. See ärritas kooli direktorit S. Gurini, kes leidis, et laste kiskumine kibedasse keelesõtta on kohatu. Bialik omakorda olevat vastanud, et lastel on õigus tõde teada. Kooli direktor S. Gurin jäi neutraalsele seisukohale ja märkis, et paljud juudid peavad rahvuskeeleks hoopis jidišit. See vihastas Bialikut. Ajalehtede kirjelduste järgi nimetas ta Gurinit rumalaks, trampis vihaselt jalgu ning nende vaidlus jätkus ka koridoris. Tõeline draama järgnenud aga suletud uste taga, õpetajate toas, kus hääled olid järjest valjemaks muutunud ja Bialik Gurini löönud, oma edasised esinemised ära jätnud ja Riiga suundunud.
Skandaal jõudis kiiresti Eesti ajakirjandusse ning Haridusministeerium ähvardas liiga politiseeritud kooli sulgeda. Konflikti tulemusel kujuneski järgmisel aastal kompromiss paralleelklassidega.
Kas nende sündmuste tuules või mitte, kuid 1932. aasta suvel toimunud III Kultuurnõukogu valimistel said suure võidu taaskord hebraistid ja tüli jätkus sama hooga ning jidišistid süüdistasid hebraiste jätkuvalt juudi kultuurautonoomia kasutamises parteilise relvana. Ka 1936. aasta juulis kokku tulnud IV kultuurnõukogu seisis sama küsimuse ees: kas heebrea keel või jidiš gümnaasiumi õppekeeleks. Sionistide sooviks oli viia õppetöö üle ühele, heebrea õppekeelele, et nii mahendada kulusid ja ühtlustada õppetööd ning tulevast põlve üldse.
Kuigi 09.01.1940 seisuga õppis suurem osa Tartu ja Tallinna juudi koolide õpilasi heebrea keeles, otsustas Kultuurnõukogu 2. juulil 1940 jidiši-klasside õpetajate nõudmisel minna koolides üle jidiši õppekeelele. Leiti, et ühenduses uue poliitilise olukorraga peab õpetus Tallinna ja Tartu koolis toimuma jidiši õppekeeles, kusjuures heebrea keelele ainena peab olema kindlustatud vastav arv tunde. Lisaks nähti vajadust moderniseerida ja ilmalikuks muuta ka kooliväliseid asutusi, nimelt ei olevat lubatav, et ajal, mil kogu ümbrus uueneb, jääksid need püsima kui pimeduse ja mahajäämise saared.
Vaid mõni nädal hiljem, 28. juulil 1940 tegi aga V ja viimane Kultuurnõukogu oma esimesel ja viimasel koosolekul ettepaneku Juudi vähemusrahvuse kultuuromavalitsus likvideerida. Vastavasisulises deklaratsioonis öeldakse muuhulgas seda, et juudi plutokraatia rõhus sionistlike organisatsioonide näol juudi rahvuslikku kultuuri ja heitis juudi koolist välja rahvuskeele jidiši ning, et kogu juudi töötava rahva tahteks on likvideerida vihatud kultuurautonoomia – alles nüüd on neile tagatud juudi kultuuri vaba areng. Rahva Hääl 29.07.1940.
Kuid kooliküsimusest sündis ometi ka midagi head – soovist tagada juudi lastele kvaliteetne haridus tuli tagada kvaliteetne õpetajaskond. Selle eesmärgiga avati 1934. aastal Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juures juudi kogukonna poolt ülal peetav juudi teaduse õppetool – ainus omataoline kogu mandri-Euroopas, milel avamist toetas koguni Albert Einstein.
See, et õppetoolist, kus kuni selle sulgemiseni 1940. aastal õppis kokku 21 tudnegit, sai midagi enamat kui pedagoogiline seminar, on seotud tõsiasjaga, et seda asus juhtima juudisoost teadlane Lazar Gulkowitsch. Ta sündis 1898. aastal tänapäeva Valgevene aladel, õppis Königsbergis ning töötas Leipzigi ülikoolis, kuni natsionaalsotsialistide võimuletulek sundis teda koos perega Saksamaalt lahkuma. Tartus leidis ta võimaluse jätkata vabalt teadustööd. Ta õpetas küll eriloaga saksa ha jeebrea keeles, kuid omandas ka eesti keele ja sai 1937. aastal Eesti kodakondsuse (soovituskirja selleks andsid teiste seas ka Gustav Suits ja J. V. Veski)
Gulkowitschi 1941. aastal katkenud teadustöö ulatust näitavad tema 24 avaldatud uurimust, käsikirjad ja enda koostatud uurimisprogramm. Ta nägi end eelkõige keeleteadlasena, kuid tegutses ühtaegu ka keelefilosoofi, religiooniloolase ja hasidismi uurijana.
Tema töö põhines ühel kesksetest ideedest: vaimse ühtsuse kontseptsioonil, mille järgi mõisted on dünaamilised ja saavad sõnade kaudu ajalooliseks tegelikkuseks. Seetõttu on Gulkowitschi jaoks ajalugu ühtaegu mõttelugu, keele ajalugu ja kultuurilugu, kus keel, mõtlemine ja kultuur moodustavad lahutamatu terviku.
Kokkuvõte
Eesti juutide lugu 1920.–1930. aastatel näitab, kuidas väike vähemusrahvus suutis luua erakordselt elava ja mitmekesise kultuuriruumi ja keele- ning kultuurisilla. Kuigi 1940, ja 41. aasta selle silla purustasid, näitab juudi kogukonna elu taasiseseisvunud Eestis, et sildu on võimalik uuesti rajada.
