Eesti juutide kultuuripärand sai Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni aastatel väga rängalt kannatada. Seetõttu on eriline tähendus Eesti ainsal säilinud 19. sajandi juudi palvemaja (sünagoogi) hoonel, mis asub Viljandis Kauba tänaval. Sellel hoonel on ühtlasi Eesti pikim katkematu kasutusperiood palvemajana (sünagoogina) – aastatel 1882–1941, kuni natsistliku okupatsiooni alguseni. Pärast Teist maailmasõda kasutasid hoonet erinevad asutused ning siseruumid ehitati järk-järgult ümber korteriteks. Tänapäeval tegutseb hoones korteriühistu.
Viljandi ehk Fellini juudi kogukonna asutasid 1851. aastal käsitöölised ja väikekaupmehed, kes saabusid siia Venemaa Keisririigi asustusvööndist[1]. Juutide traditsioonilised alad olid rätsepa, plekksepa, mütsitegija, lukussepa, juuksuri ja apteekri ametid. Haruldasem oli piibutreial[2]. Selles seisnebki Viljandi juudi kogukonna tekkimise erinevus Tallinna, Narva, Pärnu ja Tartu kogukondadest, mille asutasid Vene armee juutidest sõdurid – kantonistid, kuigi pole välistatud, et kantoniste asus elama ka Viljandisse[3].
1865.aastal avaldas Aleksander II nn „lubava ukaasi“, mille kohaselt said teatud kategooriate juudid õiguse asuda elama väljapoole asustusvööndit. Nende hulka kuulusid I gildi kaupmehed (hiljem lisati ka II gildi kaupmehed), vastavat tunnistust omavad käsitöölised ja kõrgharidusega isikud. See soodustas juudi elanikkonna kasvu väljaspool asustusvööndit, sealhulgas praeguse Eesti territooriumil; seejuures tehti juutidele ettekirjutus kolida eeslinnadest linna piiridesse [4]. Mõningatel andmetel asusid esimesed juudid Viljandis elama järve poole laskuvale tänavale. See sai nimeks Juudi tänav. Seda piirkonda peeti Viljandi eeslinnaks. Kuna selle nimega tänavat mainitakse juba 18. sajandi kaartidel, on täiesti võimalik, et siia asusid elama linnas ajutiselt peatunud juudid[5]. Viljandi elaniku Eva Ganitševa mälestuste järgi asus sellel tänaval juudi rituaalne bassein mikve[6]. See oli ainus sellenimeline tänav Eestis[7].
Viljandi linnakaart. Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR.
Viljandi Juudi tänav (Pikk tänav), autor Riet, Jaan , AM N 29485, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2762762
Puuduvad andmed selle kohta, kus asus juudi palvemaja organiseeritud kogukonna esimestel aastakümnetel. Palvemaja rajamine Kauba tn 3 hoonesse on seotud Hoffide perekonnaga. Viljandi Hoffide esiisa oli Salman Hoff (sündinud 1838), kes oli pärit Leedu alevist ehk štetlist Šeduva (Šeduva)[8]. Tal oli 7 poega. Vanimast – Jehuda-Leibist ehk lihtsalt Leib – sai edukas ärimees ja autoriteetne isik Viljandis, ja seda mitte ainult juutide seas. Teda nimetati koguni juutide vallavanemaks[9]. Eriti edukalt läks tema äri pärast Esimest maailmasõda. Ta kolis Lätti Jelgavasse (endine Mitava), kuhu asusid elama ka teised Hoffid[10]. Viljandiga ta sidet ei katkestanud, sest siia jäi tema kinnisvara. Kui ta 17. oktoobril 1926 Jelgavas 63 aasta vanuselt suri, avaldati ajalehes Sakala järelehüüded mitte ainult pereliikmete ja Viljandi juudi kogukonna, vaid ka tema kinnisvara rentnike poolt[11]. Viljandi viimase rabi ja šoheti tütre Šeina Blumbergi (neiupõlvenimega Gurevitš) mälestuste kohaselt lahkusid peaaegu kõik Hoffid juba enne sõda Brasiiliasse[12].
Hoffide perekond oli väga usklik, mistõttu loovutasid nad sünagoogi (palvemaja) kasutusse Kauba tn 3 asuva kahekorruselise kivihoone teise korruse. Eva Ganitševa mälestuste järgi oli ruum jagatud kaheks toaks. Ühes palvetasid mehed ja eraldi ruumis viibisid naised[13]. Kahjuks ei ole säilinud dokumente ega fotosid hoonest ajast, mil seal tegutses palvemaja. On üsna tõenäoline, et pärast Nõukogude okupatsiooni algust hoone natsionaliseeriti, kuid usukogukond tegutses edasi kuni Saksa okupatsiooni alguseni 1941. aasta suvel.
Pöördugem esmalt hoone välisilme poole, mis asub Viljandi vanalinna muinsuskaitsealal. Viljandi vanalinna 2021. aasta inventeerimisaruandes on Kauba 3 taoliste hoonete arhitektuuristiili kohta öeldud järgmist: „Tellishistoritsismi projekteerijatest on andmeid küllaltki vähe, sest 19. sajandist on säilinud vaid üksikud projektid. Tuntumad tellishistoritsismi näited Viljandis on Maagümnaasium (1876, arhitekt R. Häusermann) ja 1882. aastal sealsamas vastas valminud Eesti Põllumeeste Seltsi hoone, hilisem Tütarlaste Gümnaasium, mis mõlemad on ka kaitstavad riikliku kultuurimälestisena. Teada on, et hoonete rajamisega olid seotud ehitusmeistrid A. Hartung (Jaani kiriku pastoraat Pikk 8 ja elamu Koidu 11A), G. Wöhrmann ja G. Darmer. Enamikku Viljandi tellishistoritsistlike hoonete fassaade ilmestavad sakmelised karniisid räästa all, tellissillused ja mitmekorruseliste hoonete korral dekoratiivsed vahekarniisid korruste vahel. Kõige iseloomulikumad perioodile ja stiilile ongi kahekorruselised äri- ja eluhooned. Enamasti on nende esimesel korrusel üks või mitu äriruumi ja ülakorrusel korterid. Selle tüübi stiilipuhtad ja suuremad esindajad on Kauba 3 ja 5A ning Lossi 15“[14].
Kauba 3 fassaad. Foto: Elmo Riig (Sakala 24.04.2026)
Kinnistu toimikust selgub, et Kauba tn 3 hoone ehitatigi sel perioodil, täpsemalt 1882. aastal. Hoone fassaadi vaadates on kõige parempoolsema akna kohal näha kaarekujuline müüritis. 1946. aasta joonisel – mis on varaseim säilinud fassaadijoonis ja korruseplaan – on näha, et esimesel korrusel oli paremal pool läbisõit hoovi, kuid see ehitati kinni ja sellest sai korteri üks tubadest[15]. See on ainus välisfassaadi detail, mida muudeti 20. sajandi 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses.
Kauba 3 esimese korruse plaan enne ümberehitust (1946a.)
Eesti Rahvusarhiiv EAA.M-909.1.13017 Kauba 3 kinnistu toimik.
Ettekujutuse sellest, millised nägid välja palvemaja siseruumid, annab hoone teise korruse korteriteks ümberehitamise joonis[16]. Joonisel on näha algsed seinad ja ruumid, punase värviga on märgitud uued seinad. See võimaldab vähemalt ligikaudselt rekonstrueerida siseruumide paigutust.
Kauba 3 hoone 2.korruse plaan, kuhu on punasega märgitud uued seinad (1946a.).
Eesti Rahvusarhiiv EAA.M-909.1.13017 Kauba 3 kinnistu toimik.
Sellele aitab kaasa ka palvemaja kirjeldus Eva Ganitševa mälestustes[17]. Tuleb arvestada, et Viljandi juudid kuulusid Leedu juutide ehk litvakkide hulka, kes olid pärit Leedust, Lõuna-Lätist ja Valgevenest (endistest Vitebski ja Minski kubermangudest). Suur tähendus on Püha Laeka (aron ha-kodeš) asukohal, kus hoitakse Toorarulle. Eestis peab see asuma palvesaali lõunapoolsel küljel. Kauba tn 3 hoone paikneb nii, et selle lõunapoolne sein avaneb sisehoovi. Sünagoogi teine oluline osa on bima – kõrgendus lauaga, kuhu asetatakse Toorarull iganädalaseks lugemiseks. Litvakkide väikestes sünagoogides oli see tavaliselt kaheksanurkne ja paiknes laeka ees. Pingid istumiseks olid paigutatud nii, et palvetajad istusid näoga Laeka poole. Naistele oli eraldi ruum. Tavaliselt sai sellistel puhkudel sellest ruumist teenistust jälgida väikeste akende kaudu.
Viljandi palvela võimalik asendiplaan. Eesti Juudi Muuseum, alus Kauba 3 kinnistu toimik EAA.M-909.1.13017
Väike palvemaja suutis mingil määral rahuldada kogukonna usulisi vajadusi, kuigi tehti ka katseid koguda raha sünagoogihoone ehitamiseks[18]. Eesti juutide ajaloo uurija Nosson Gensi andmetel elas 1867. aastal Viljandis 42 juuti[19].
Viljandi juudi elanikkonna suurus palvemaja tegutsemise ajal:
1881 – 191 (131)
1897 – 283 (153)
1922 – 137 (131)[20]
1928 – 137[21]
1934 – 121[22]
1935 – 111[23]
1940 – 98[24]
Märkus: Sulgudes on märgitud arv linna territooriumi kohta ilma maakonnata, kus oli juudi kogukond Põltsamaal (Oberpahlenis).
Kauba tn 3 hoone oli selle väikese kogukonna juudi elu keskuseks. Sellest kõnelevad Eva Ganitševa ja Šeina Blumbergi mälestused ning artikkel Viljandi juudi kogukonnast ajalehes Sakala (31.01.1929). Siin palvetati, viidi läbi vastsündinud poistele ümberlõikamise rituaale (brit mila) ning täisealisuse tseremooniaid, kui poiss sai 13-aastaseks ja temast sai kogukonna täieõiguslik liige (bar mitsva). Kuna juudi kooli Viljandis ei olnud ja juudi lapsed käisid peamiselt eesti koolis, tegutses sünagoogi juures usukool ehk heeder, kus rabi – näiteks Šeina isa Abram Gurevitš – õpetas lastele juudi seadusi ja palveid ning valmistas neid ette bar mitsva'ks. Šeina Blumbergi ema Lotta Gurevitš õpetas lastele jidiši keelt, juudi kirjandust ja ajalugu. Tütarlaste õppes pandi suuremat rõhku kašruti reeglitele ja juudi köögi roogade valmistamisele, vajalikele palvetele ja õnnistustele, sest just naised laususid Sabati alguses reede õhtul enne päikeseloojangut spetsiaalseid õnnistusi sabatiküünaldele. Pärast Juudi Kultuuromavalitsuse Viljandi hoolekogu töö algust aastal 1926 said juudi ainete õpetajad sealt palka.
Teadaanne EV Juudi vähemusrahvuse 5. kultuurinõukogu valimistest Viljandis Juudi seltside ruumides Kauba t.3. Uus Eesti 4.05.1940 Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR.
Palvemaja hoone esimesel korrusel asus raamatukogu, mis koosnes jidiši-, saksa-, vene- ja eestikeelsetest raamatutest. See raamatukogu säilis Teise maailmasõja natsistliku okupatsiooni aastatel imekombel. Selle eest kandsid hoolt Viljandi linnaraamatukogu raamatukoguhoidjad, kes peitsid raamatuid oma hoidlas. Pärast sõda hoiti raamatukogu Heinrich Blumbergi korteris, kes veidi enne oma surma 1995. aastal andis selle üle Eesti Juudi Kogukonna raamatukogule, kus see asub tänaseni. See on vahest ainus materiaalne tunnistaja Viljandi juudi kogukonna aktiivsest tegevusest Kauba tn 3 hoones.
Viljandi juudi raamatukogu raamatud ja tempel. Eesti Juudi Kogukonna raamatukogu.
Viljandis tegutses juudi klubi, mis tegeles erinevate ürituste korraldamisega. Oli ka näitering. Naiste organisatsioon tegeles heategevuse ja sotsiaalabiga. Näiteks kui mees jättis maha lastega naise, kogusid naised raha, ostsid talle õmblusmasina ning õpetasid teda sellel töötama ja õmblema, et ta suudaks endale elatist teenida.
Rabi oli ühtlasi lihunik ehk šohet, kelle kohustuste hulka kuulus linna juutide varustamine koššerlihaga.
Viljandi rabide kohta on teada äärmiselt vähe. Vene keisririigi aastatel kuulusid Viljandi ja maakond Liivimaa kubermangu koosseisu, mille keskus oli Riias. Tol ajal kehtinud juudi usukogukondade tegevust reguleerivate seaduste kohaselt määras rabi kuberner. Sellist rabi nimetati kroonurabiks ning tal oli õigus registreerida juutide perekonnaseisuakte talle alluval territooriumil. Liivimaa kubermangu eesti osa kogukondade jaoks (Kuressaare, Pärnu, Viljandi, Põltsamaa, Võru ja Valga) asus kroonurabi Riias, mistõttu tuli kõigi nende paikade juutide perekonnaseisuaktid registreerida Riia rabinaadis. Rabid olid neis kogukondades olemas, kuid neid nimetati „eraradideks“.
Riia rabinaadi meetrikaraamatutes mainitakse 19. sajandi lõpus Viljandi rabi nimega L. Lewenberg. 20. sajandi algusest esineb meetrikaraamatutes kõige sagedamini Moses-Elias Ehrensteini (1860–1941) nimi, kuid 1913. aastal on sisse kantud ka nimed M. Karagamski ja Z. Sklar.
Võib lisada veel ühe huvitava detaili: Põltsamaa alev (varem Oberpahlen) kuulus tollal Viljandi maakonda ning seal oli väike juudi kogukond. 1905. aastal on rabina märgitud Samuel Sroelov[25]. Alates 1917. aastast Riias registreerimist enam ei tehtud ning Viljandi usukogukond viis registreerimist läbi ise kuni 1926. aastani, mil seoses Eesti Vabariigi seadusandluse muutumisega hakkasid juutide meetrikaraamatuid pidama kohalikud omavalitsused, määrates reeglina vastutava isiku juudi kogukonnast. Aastatel 1917–1926 pidas neid Viljandis rabi kohusetäitja Hirsch Bassel[26].
Leht Viljandi juudi koguduse sünni-, abielu- ja surmameetrikaraamatust 1921-1926. Eesti Rahvusarhiiv, EAA.5420.1.2. lk 9
Alates 1935. aastast täitis rabi, šoheti ning usu- ja heebrea keele õpetaja kohuseid Abram Gurevitš (1907–1983), kes oli sündinud Valgas, sai ka usulise hariduse[27]. Teda mainitakse rabina, kes juhtis Viljandi juudi kalmistu uue osa pühitsemise tseremooniat 1938. aastal[28].
Abram Gurevitš aastal 1932. Eesti Rahvusarhiiv ERA.1.2.55 lk 126
Usukogukonna tegevust juhtis juhatus, kuhu kuulusid N. Perlman — esimees, liikmed H. Patursky, M. Abel, E. Eitelberg ja B. Epstein. Juudi Kultuuromavalitsuse hoolekogu juhtis hambaarst G.-L. Zirilson.
Viljandi juudi kogukonna juhid 1930-ndates. Pildil: Abram Gurevitš (seisab vasakul esimene, Benno Epsteim (istub vasakul esimene), Gott-Leib Zirilson (istub esimene paremalt), ülejäänud: H.Paturski, M.Abel, Donde, Hazan. Šeina Blumbergi erakogu.
Esimene Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud Saksa okupatsioon tekitasid Viljandi juudi kogukonnale korvamatut kahju. Juba 1940. aasta suvel kultuuromavalitsus likvideeriti ning Viljandis lõpetas see oma tegevuse 10. septembril[29].
Nõukogude repressioonide ohvriks langes esimese okupatsiooni ajal 5 juuti – perekond Blumberg ja 22-aastane noormees Hesija Schugol. Rachmil Blumberg, tema naine Hanna ning lapsed Rafael ja Morris arreteeriti 14. juunil 1941. Rachmil sattus Sevurallagi Sverdlovski oblastis, Hanna koos lastega oli aga asumisel Kostromas. 1946. aastal õnnestus neil Eestisse naasta, kuid elama asusid nad Tallinna. (Allikas: Kommunismiohvrite andmebaas. Rachmil Blumberg ja perekonna liikmed. Eesti Mälu Instituut. https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=0000157389).
Traagiline oli 22-aastase Hesija Schugoli saatus. NKVD arreteeris ta Narvas 13. jaanuaril 1941 ning 29. märtsil 1941 mõistis Viljandi kohus talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi kurikuulsa paragrahvi 58-3 järgi (sidemed välisriigi või selle üksikute esindajatega kontrrevolutsioonilisel eesmärgil) 5 aastat parandusliku töö laagrit. (Alliks: Eesti Rahvusarhiiv. Poliitilistel põhjustel süüdimõistetute operatiiv-teatmekartoteek (julgeoleku originaalkartoteek). Tšabanevitš-Ein. ERAF.130SM.2.2-42 lk 1204-1205).
Tema surma kuupäev ja põhjus ei ole teada. Kommunismiohvrite andmebaasi andmetel on tema surma-aastaks märgitud 1941.(Allikas: Kommunismiohvrite andmebaas. Hesija Schugol. Eesti Mälu Instituut.https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=Schugol&f=all)
Pärast hitlerliku Saksamaa kallaletungi NSV Liidule 22.06.1941 vallutasid Saksa väed Viljandi juulikuu esimeses pooles. On teada juhtum, kus linna täitevkomitee ametnik Alfride Pikk käis juutide kodudes ja veenis neid evakueeruma. Šeina Blumberg meenutab, et evakueerimise organiseerimisega tegeles energiliselt Israel Prenski. Paljud perekonnad olid talle hiljem oma pääsemise eest tänulikud[30]. Siiski ei saanud 25 Viljandi juuti ja 4 Pärnust pärit juudi põgenikku lahkuda ning mõned ei soovinud seda teha. 2. augustil 1941 avaldas Viljandi linnavalitsus korralduse, mis kohustas kõiki juute kandma Taaveti tähte; ühtlasi piirati nende õigusi[31]. Kõik linna jäänud juudid arreteeriti ja paigutati politseijaoskonda. Hiljem lasti nad linna servas asuvas tankitõrjekraavis maha[32]. Tänu Giti Faini (1921–2015) püüdlustele, kes võttis enda kanda Viljandi juudi kalmistu korrashoiu, paigaldati sinna hukkunute nimedega mälestuskivi[33].
Mälestussammas holokaustis mõrvatud Viljandi ja Pärnu juutidele Viljandi juudi kalmistul. Võetud 25.06.2026. Eesti Juudi Muuseum.
Kuna pärast Teist maailmasõda ei lubanud Nõukogude võimud taastada juudi usukogukondi seal, kus need olid tegutsenud enne sõda (välja arvatud Tallinnas), hakati hoonet ja selle juurde kuuluvaid ehitisi kasutama erinevate nõukogude asutuste tarbeks. Esimesele korrusele jäid korterid, mis samuti teatud määral ümber ehitati – näiteks muudeti Kauba tänava poolne hoovivärav/läbisõit elutoaks[34].
Teadaanded kohalikus ajalehes Sakala, mis alates 1950. aasta aprillist kandis nime Tee Kommunismile, annavad ülevaate hoone kasutamisest. Siin asusid: Vabariikliku Auto-Mootorispordi Klubi Viljandi Osakond[35], K/S „Dünamo“ Viljandi autokool[36], Viljandi Jahindusklubi[37], Kuivendussüsteemide Ekspluatatsiooni Viljandi Territoriaalvalitsus[38], KE Viljandi Territoriaalvalitsus[39].
Lõpuks muutus hoone täielikult elamuks, kus paiknes 3 köök-tuba, 3 ühetoalist ja 2 kahetoalist korterit. Maja oli linna bilansis. Eesti iseseisvuse taastamisega korterid erastati ning need vahetasid omanikke. Praegu tegutseb majas korteriühistu.
Viljandi, Kauba tn 1a, 1b, 3 (keskel, kahekordne), 5a, 1993, foto L. Kadalipp, VM VMF 366:515 F 515, Viljandi Muuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2809809
27.augustil 2026 Kauba 3 hoone seinal avatakse memoriaaltahvel. Tahvel paigaldati Eesti Juudi Muuseumi algatusel Viljandi Linnavalitsuse ja korteriühistu Kauba 3 toel ning koostöös Juudiusu Koguduse ja Eesti Juudi Kogukonnaga. Tahvli valmimisele aitas kaasa 15 inimest.
Viljandi juudi elanikkonna arvu muutus aastatel 1989–2026[40]
| 1989 | 2000 | 2018 | 2019 | 2020 | 2021 | 2022 | 2023 | 2024 | 2025 | 2026 |
| 19 | 9 | 8 | 7 | 5 | 6 | 3 | 4 | 6 | 7 | 6 |
Mälestustahvli avamine 27.08.2026
[1] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Wiljandi juudi kogukond Sakala 31.01.1929 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/01/31/28
[2] Kukk, Tõnu. Viljandi piiblirahvas. Sakala Kalender 2018, Heiki Raidla kirjastus, Viljandi 2017
[3] Jokton, Kopl. Juutide ajaloost Eestis (tõlge jidiši keelest). Tartu 1992
[4] Ibid
[5] Eesti Juudi Muuseum. Viljandi. Juudi tänav. https://muuseum.jewish.ee/Places/juudi_tanav_viljandi_ee.html
[6] Ibid
[7] Riisenberg, Tarmo. Kunagine juudi palvela võib saada mälestustahvli. Sakala, 24.04.26.: “Pikk tänav ise koosnes kolmest osast: Pikk tänav Kauba tänavast kirikuni, Munga tänav kirikust Lossi tänavani ja Juudi tänav (Judengasse) Lossi tänavast järve poole. Enamik juudi soost viljandlasi elas Juudi tänava ja Lossi tänava ääres või ümbruses. Pikk tänav liideti Juudi tänavaga 1936. aastal.” https://sakala.postimees.ee/8458034/kunagine-juudi-palvela-voib-saada-malestustahvli
[8] Eesti Juudi Muuseum. Eesti juutide andmebaas. Hoff. https://rb.gy/yo420l
[9] Lattik, Jaan. Viljandi kirikumõis kõneleb. Ilmamaa, Tartu, 1993 https://muuseum.jewish.ee/stories/Lattik_est.pdf
[10] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Wennad Hoffid. Sakala 27.09.1926 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1926/09/23/14
[11] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Kuulutused. Sakala 19.10.1926 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1926/10/19/15.1
[12] Blumberg, Šeina Viljandi juudid. Mälestused (vene keeles, Евреи Вильянди. Воспоминания). Eesti Juudi Muuseum. https://museum.jewish.ee/wp-content/uploads/2024/12/evrei-vilyandi.-vospominaniya-shejny-blumberg.pdf
[13] Viljandi muuseum. Ganitševa, Eva. Meenutusi Viljandi juutidest. Sakala Kalender 1991, lk 59–60
[14] Välja, Leele. Viljandi vanalinna muinsuskaitseala inventeerimise aruanne. Muinsuskaitseamet, 2021 https://sl1nk.com/e574n1k
[15] Eesti Rahvusarhiiv. Kauba 3 kinnistu toimik, EAA.M-909.1.13017
[16] Ibid.
[17] Ganitševa, Eva.
[18] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Wiljandi juudi Kogukond. Sakala 31.01.1929 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/01/31/28
[19] Eesti Rahvusarhiiv, Nosson Gensi kogu. Dokumentide ärakirju ja väljakirjutusi juutide ajaloost Eestis 1333–1867. ERA.2282.1.17 lk 31
[20] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR 1922 a. üldrahvalugemise andmed. Loendused 1881, 1897, 1922 Riigi statistika keskbüroo, Tallinn 1924 https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:440178/374658/page/36
[21] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Wiljandi juudi kogukond Sakala 31.01.1929 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/01/31/28
[22] Tartu Ülikooli digiarhiiv ADA 1. III 1934 rahvaloenduse andmed. Riigi statistika keskbüroo. Tallinn 1934 https://dspace.ut.ee/bitstreams/143214b7-4c71-410d-b033-55b068393bc8/download
[23] Gurin, S., Juudi vähemusrahvuse statistika Eestis 24.03.1935 Juudi Kultuurivalitsuse väljaanne. Tallinn 1924
[24] Eesti Rahvusarhiiv. Eesti Vabariigi Juudi Vähemusrahvuse Kultuuromavalitsuse Viljandi Kultuurhoolekogu ERA.2277.1.11
[25] Läti Rahvusarhiiv, RĪGAS Rabināts https://raduraksti.arhivi.lv/collections/1:4:13:2022:2040
[26] Eesti Rahvusarhiiv. Viljandi juudiusukogudus. Sünni-, abielu- ja surmameetrika 1917–1920. EAA.5420.1.1, Sünni-, abielu- ja surmameetrika 1921–1926. EAA.5421.1.1
[27] Eesti Juudi Muuseum. Religioon. Abram Gurevitš (sajandaks sünnipäevaks). https://muuseum.jewish.ee/Religion/Gurevitsch_est.html
[28] Viljandi muuseum. Viljandi Juudi koguduse kalmistu. Viljandi Muuseumi Toimetised, nr 10, Viljandi, 2024
[29] Blumberg, Šeina
[30] Blumberg, Šeina
[31] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Viljandi linnavalitsuse teadaanne. Sakala 2.08.1941 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1941/08/02/1
[32] Udikas, Piret Linnaäärsed karjamaad asusid haudadel. Sakala 27.01.2006 https://sakala.postimees.ee/2169273/linnaaarsed-karjamaad-asusid-haudadel
[33] Blumberg, Šeina
[34] Eesti Rahvusarhiiv. Kauba 3 kinnistu toimik, EAA.M-909.1.13017
[35] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DEGAR. Teadaanne kõigile mootorrataste valdajatele. Sakala 1.11.1947 https://dea.digar.ee/article/sakalaekp/1947/11/01/32
[36] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Kuulutused . Tee kommunismile. 27.03.1951 https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1951/03/27/33.1
[37] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Teadaanne jahisportlastele. Tee kommunismile 18.12.1952 https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1952/12/18/18.3
[38] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Kuulutused. Tee kommunismile. 25.06.1953
https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1953/06/25/21.2
[39] Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv DIGAR. Kuulutused. Tee kommunismile 18.06.1955 https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1955/06/18/23.4
[40] Eesti Statistikaamet. Statistika andmebaas.
